Kui kellegi kujutluste ja mõttelennu laeks on kosmos, siis on see Tõnis Vint. Tema esteetilisse universumisse mahuvad märgisüsteemid erinevatest kultuuridest, Austraaliast Ameerikani, vanaeast kaasajani. Vinti huvitasid ürgsed kujutised ja kosmoloogilised sümbolid, aga tema tööd ei suru oma tähenduslikkust peale. Inimene saab tema pilte vaadata ka ilma, et peaks enne võileiva ära sööma.

Vint lõpetas ERKI-s graafika eriala ja spetsialiseerud plakatikunstile. Samal ajal, 60-ndate alguses, tegi ta ka sürrealistlikke maale ja kollaaže ning tegeles Soosteri mõjutustel tušijoonistustega, kust leiab viiteid idamaade kalligraafiale, teaduslikele illustratsioonidele või figuratiivsetele stseenidele tinglikus ruumis.

70-ndatel saab Vindi ja rühmituse Ank jaoks oluliseks popp, kuid see pole Nõukogude korra kritiseerimiseks, vaid see oli rõõmus popp. Vindi töödes hakkasid popilikult mõjuma idamaise sümboolika motiivid.

Üks Vindi esteetilise universumi planeetidest oli korter number 22. See Mustamäe kahetoaline korter mahutas paljut. See oli Vintide kodu, aga samal ajal salong ja õpperuum, kus saadi kokku ja räägiti kunstist. Kogu korteri visuaal oli loodud puhtale geomeetriale, värvideks must ja valge. Köögipõranda maalis Vint art deco laadis. Kõik vähegi erksamad inimesed soovisid minna korterisse 22.

Aga muidugi ei hõljunud Vint ainult kosmoses, vaid töötas ka graafilise kujundajana Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi liha- ja piimatööstuse ministeeriumi konstrueerimise ja tehnoloogia büroo pakendi ja reklaami laboratooriumis – ja nii said Nõukogude inimesed tänu Vindile teada, millised on veretoored, et või võiks kuuluda igale söögilauale ja juust maitseb kõigile.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.