Kultuuri kodu | Tarmo Luisu loomingus kohtuvad kunst, disain ja väike vimka
Kultuurkapitali 100. sünnipäeva puhul valmib tänavu lühiklippide sari "Kultuuri kodu", mis tutvustab läbi 2025. aasta Eesti kultuuri tähttegelasi. 95. klipis tehakse kummardus disaine Tarmo Luisule.
Kui Tarmo Luisk tuli Eesti disaini, läks siin kohe palju valgemaks. Seda sõna otseses mõttes. Ta on loonud valgustite sarju, et ise meie november muutub õdusaks. Ja kui sa saad lambi põlema klõpsata sea ninast, siis ei lähe mitte ainult tuba valgeks, vaid ka tuju heaks.
Luisk on mees, kes paneb kokku kunsti ja disaini. Tema töid on hea vaadata ja kasutada. "Ma üritan alati mingi loo sinna sisse panna. See ei ole lihtsalt mingisugune ese, vaid on ka mingi lugu ja sellega tekivad mingisugused emotsioonid," lausus ta.
Alates sellest hetkest kui Luisk lõpetas kunstiakadeemia tootedisainerina, on ta oma valdkonnas järjepidevalt tegutsenud ja loonud ridamisi tootesarju. Tema esimesest valgustiseeriast "Basic" kujunes jõuline tähis Eesti uuemas disainis.
Aga muidugi ei piirdu ta vaid valgustitega. Tema haare ulatub mööbli ja teiste tarbeesemeteni. Oluline on polüfunktsionaalsus, kus kalender võib olla ka riiul ja valgusti võib olla ka kõlar.
Luisu töid iseloomustab lihtsus, konstruktsiooniline selgus, võimalikult vähe detaile – inimesel pole vaja palju asju, pigem olgu neid vähe, aga ilusad.
"Ma teen küll looga asju, aga pigem tahaks, et need asjad oleksid meie abimehed, mitte meie üle domineerivad. Nad ei võta ruumi ära, vaid on ruumi osa. Kui asi on liiga lihtne või igav, siis ma üritan sinna vimka juurde panna, mis natukene midagi lisab. Aga see ei tähenda, et asjad ei oleks lihtsad," sõnas ta.
Luisu töid leiab inimeste kodudest, aga ka näitustelt kus osalemine annab Luisule vabaduse vigurdada. Lõpuks kasvad ka sealt välja uued tooted. Nii juhtus mullinäoga "Bubble Boy" ja valgustiga "Stereo Head". "Kui sa tahad tänapäeval, kus on kõike nii palju, natukenegi tähelepanu saada, siis peab mingisugune julgus olema," märkis Luisk.
*
Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.
Toimetaja: Karmen Rebane




















