Kui vaadata Malle Leisi maale, sundimatuid ja psühhedeelseid, siis tundub, et tõelised lillelapsed liikusid toona hoopis Eestis. See on värvide, taimede ja lillede džungel, kust ei tahagi välja tulla.

"Minu meelest on meil nii palju halli, vihmast ja külma aega. Kui hakata seda veel üles ka maalima, on nagu kurb. Suvest ja kevadest on kogu aeg puudus," on Leis öelnud.

Juba väga väikesel Malle Leisil olid alati omad peenrad. Aegamööda kujunes arusaamine, et taimede abil saab teha kõike seda, mida geomeetriliste kujundite või abstraktse kunsti vahenditega. Maalikunstis on kõik võrdsed – inimesed, loomad ja taimed, nii geomeetria rangus kui abstraktse maali vabadus.

Kui Leisi piltidele ilmuvad inimesed, on nad rõhutatult isikupäratud. Ilma lausa tardunud, nagu oleks Leis inimese kätte saanud hetkel, mil ta on kas sügavas mõttes või mõttepausil. Teinekord näevad nad jälle justkui miskit avastuslikku.

Ühelt poolt oli Leis avangardrühmituse Ank liige, mis vastandus toonasele Nõukogude kunsti ideoloogiale. Samas sai temast ametlikult tunnustatud noor kunstnik. Põhjus peitus ilmselt selles, et Leisi kunstis on lihtne ja üldmõistetav sõnavara kombineeritud rafineeritud süntaksiga. Tulemuseks on pilt, kus iga vaataja leiab midagi endale.

Leis sai varakult tuntuks nii kodus kui välismaal. Juba aastal 1976 nägi tema töid USA näitusel "New Art From Soviet Union". Vilgas töö jätkus aastakümneid. Kokku sai pilte umbes tuhat.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.