Kõige huvitavam raamat on üldjuhul ikkagi see pisut salapärane teos, mida me veel lugenud pole – võimalik, et see jääbki riiulisse alatiseks oma aega ootamata –, kuid mis lubab meil alati elavalt unistada, milliseid ootamatusi need leheküljed endas varjata võivad. Sama asja võib öelda ka filmide kohta, lihtsalt selle erinevusega, et meie kodumaine kinolevi on paraku piisavalt etteaimatav ja läbipaistev, et suuremaid mõttelabürinte selle pinnalt lahti ei joonistu, mõne üksiku erandiga aeg-ajalt. Pimedate Ööde filmifestival pakub õnneks iga aasta novembris seda tunnet külluslikult.

Põhjamaine sügis on pärast lehtede langemist üsna värvitu. Masendushooaeg polnud õieti alanudki veel, aga ma juba väsinud, nagu ütles mõni aeg tagasi üks kodumaine poplugu. D-vitamiini defitsiit, lirtsuv kõdu ning lugematu hulk pruunikashalli varjundeid: reaalsus ei paku inimestele sel ajal just liiga palju tuge. Mis seal siis väga imestada, et kirevad jõuluehted ja ehitud kuused ilmuvad poodidesse juba oktoobri viimastel nädalatel, see on sarnaselt neile lugemata raamatutele võimalus uskuda, et kohe varsti ongi jälle valgem ja mõnusam. Aga kas mitte kaks ja pool nädalat kestev PÖFF pole ka omamoodi kultuurilatern, mis meid läbi ürgpimeda poolaasta aitab kanda?

Aastate jooksul olen saanud PÖFF-il lugematu hulga elamusi, mis kannavad mind siiamaani, aga selle festivali sügavama väärtuse tunnetamiseks ei pea isegi kinno minema. Juurpõhjus, miks see filmipidu on minu ja sadade teiste jaoks nii palavalt oodatud, peitub hoopis võimaluste paletis, mida see meile pakub. Kas me sellest võimalusest kinni haarame, on igaühe enda otsus, aga ka kasutamata võimalus võib pakkuda rahulolu, tähtsam on teadmine, et suurema osa novembrist saame kinno sisse astuda ja seal avanevad aknad paikadesse, kuhu me kunagi ei satu; näeme inimesi, kellega kunagi ei kohtu ning kuuleme lugusid, mis jääksid vastasel juhul lihtsalt saladuseks.

Isegi siis, kui vaatate selle kahe ja poole nädala jooksul ära mitukümmend filmi, on kõige mõnusam ikkagi õhtul pärast pikka kinopäeva ette kujutada, mis tegelikult nägemata jäi. Ajal, kus otseliinid Tallinna lennujaamast kuivavad hirmutava kiirusega kokku, on kuidagi piiritult rõõmustav teada, et PÖFF avab mõneks ajaks küllalt odava hinna eest meile maailma oma mitmenäolisuses ning me ei pea mitte leppima valikute vähesusega, vaid kõike on vastupidi tüütult ja väsitavalt palju. Sellel faktil aga ei tasu lasta endas ärevust tekitada, vaid võtke seda kui omamoodi väljakutset.

Usun, et nii mõnigi ei suuda lõpuks sealt kavast leida üht ja õiget filmi, mida vaatama minna, aga sellest pole suuremat häda, sest neilegi jääb ju vähemalt ettekujutus või unelm sellest, mis nägemata jääb. Äkki seal kuskil ikkagi oli minu uus lemmikfilm? See küsimus kutsub ikka ja jälle otsima ning avastama, uuesti kinno minema, tihti pettuma, aga alati uskudes, et kuskil on see õige film ikkagi olemas.

On raske ette kujutada, milline oleks sügisreaalsus ilma PÖFF-ita ning ma tunnen kaasa kõigile teistele põhjamaadele, kes peavad sellest ajast ilma sellise toetava õlata läbi murdma. Võtame siis meie sellest vähemalt viimast ja unistame läbi selle kaamose kõigist vaatamata filmidest.