McAvoy esimene töö režissöörina "California skeemitamine" esilinastus Toronto filmifestivalil, misjärel külastas lavastaja koos filmiga Zürichit ja tõi ta nüüd Tallinnasse. "Ausalt öeldes meie levitajad ütlesid, et sinna peab minema, väga hea festival. Ja ma polnud siin kunagi käinud, nii et olin elevil, et linna avastada. Jõudsime kell 11 õhtul Tallinnasse ja läksime kohe pimedas linna uudistama. Kõik oli väga ilus," rääkis näitleja "Ringvaatele".

McAvoy debüütfilm räägib tõsielulise loo Šotimaal Dundee linnast pärit räpiduost Silibil N' Brains, kel oma tugeva šoti aktsendi tõttu Londoni muusikamaailmas läbi lüüa ei õnnestu.

McAvoy oli lavastamisele juba pikemat aega mõelnud. "Tahtsin teha midagi meelelahutuslikku, millel oleks hoogu ja tempot, et lugu areneks ruttu. Tahtsin emotsionaalset sügavust ja et film räägiks töölisklassi inimestest, mitte tingimata šotlastest. Aga mul oli hea meel, et esimene stsenaarium, mida teha tahtsin, rääkis inimestest, kelle taust oli minu omaga sarnane, kes elasid sama kandis. Küll teises linnas, aga mina kasvasin umbes samasugustes oludes," rääkis McAvoy otsusest teha just "California skeemitamine" oma debüüdiks.

"Lisaks tahtsin, et film ei räägiks ainult töötusest, uimastite tarvitamisest, füüsilisest vägivallast või perevägivallast, vaid et seal oleks ka lootust ja innustust. Filmis on muidugi vägivalda ka, võimu kuritarvitamist, ambitsioonide ja iseenda mahasurumist, aga sealjuures on see meelelahutuslik, lõbus ja julgustav," lisas ta.

McAvoy ise ennast räppmuusika austajaks ei pea. "Ma pole eriline muusikasõber, veidral kombel. Vahel kuulan muusikat, kui trenni teen. Ja see on ka kõik. Ma ei pane kunagi teadlikult muusikat mängima. Imelik, eks ole? Võib-olla siis, kui on pidu ja inimesed on külas, siis võib-olla panen muusika mängima. Või kui palub seda keegi teine. Ma tean, see on imelik," tõdes näitleja.

"Mitte et mulle muusika ei meeldiks. Kui kuulen head laulu, siis on tore. Aga süvenenult ei kuula ma seda peaaegu kunagi. Kusjuures ma pole ka eluloofilmide fänn. On mõned erandid, aga eriti ei meeldi mulle ka muusikalid. Ja mu esimene film on muusikaline eluloofilm. Mis on ka imelik."

McAvoy filmi peategelastest on 2013. aastal tehtud ka dokumentaalfilm "The Great Hip Hop Hoax". Kui Suurbritannia plaadifirmad šoti räppareid tõsiselt ei võta, otsustavad nad teeselda, et on pärit Californiast ja hetkega saab nende karjäär hoopis suurema tuule tiibadesse. 2000. aastate alguses tõestisündinud lugu peetakse tänaseni Suurbritannia muusikatööstuse üheks suurimaks pettuseks.

McAvoy tõdes, et näeb oma peategelastega paralleele ka filmitööstuses. "Olen 46-aastane, näidelnud 30 aastat ja šotlast olen selle aja jooksul mänginud neljal või viiel korral. Šotlastele väga palju tööd ei ole. Aga see pole probleem olnud, õnneks oskan aktsente järgi teha ja mingil põhjusel ei võeta mind ka ainult teatud tüüpi rolle mängima. Mul on sellega vedanud, vahel jäävad inimesed mingisse rolli kinni."

Kuigi näitlejat tuntakse kõige tihedamini ära oma rollide poolest filmides "Narnia", "X-mehed" ning "Lõhestunud", siis kõige paremaks kogemuseks hindab ta "Lepitust". "See oli vist üks paremaid kogemusi ja parimaid võttegrupi dünaamikaid. Ka "X-meeste" võtetel olid suurepärased inimesed, kellega ma veetsin koos üle kümne aasta. See oli mu karjääri suurim privileeg," tõdes ta.

Olles töötanud nii tugevamate kui nõrgemate režissööride käe all, peab McAvoy viimaste järgi juhindumist ohtlikuks. "Kehvadelt lavastajatelt õppisin seda, et arvasin ekslikult, et suudaksin ise paremini. Mõtlesin seda üsna noores eas, 20. eluaastates.

"Te ei saa üldse asjast aru, ma saaksin ise ka hakkama." Üsna ohtlik on võtta inspiratsiooni sellest, kui inimesed su ümber põruvad. Siis sattusin töötama inimestega, kes olid tõeliselt andekad. Nägin vigu, mida teised tegid, aga hiljem mõne inimese geniaalsust ei osanud ma jällegi näha. See oli nagu võlutrikk, millest ma läbi ei näinud ning mõistsin, et ma ei ole veel valmis," selgitas ta.

"Õnneks hoidsin end tagasi enne, kui ego jõudis kõik üle võtta. Aga kes teab. Äkki oleks ka 20-aastasena hakkama saanud ja oleksin tänaseks juba 15 filmi teinud, millest mõni oleks ka hea," muigas McAvoy. "Aga mul on hea meel, et ma ootasin, sest sain töötada imeliste inimestega ja olen neilt kindlasti palju õppinud ning teadlikult nii mõndagi näpanud."

"Näiteks soovi teha oma näitlejatele selgeks, et tahan rohkem näha neid endid, mitte tegelaskujusid. Kaamera on seal selleks, et näidata seda dünaamilist ja põnevat lugu, mis on peidus igas inimeses. Tahan aidata näitlejal seda teada ja tunda. Sellest oli palju abi mu esimese filmi puhul, eriti noorte kogenematute näitlejatega töötades, kes tegid minu arust võrratud esitused. Selle mõtteviisi näppasin kindlasti Jamie Lloydilt, kes tegi sama asja minuga," selgitas näitleja.