Iseenesest tasub filmirahval Kinoliitu ju pidada kena uhke maja tõttu vanalinna müüri kõrval Uuel tänaval. “Seda on nad algusest peale rääkinud, “ on Simm nõus. Kinoliidu tegevjuht, Erika Laansalu, kogemustega filmiinimene, ütleb, et majaga on paraku tegemist – häda ja viletsust palju.

Kaunis Rootsi ajal püsti saadud barokkmaja tsinkplekist katus on probleemne ja põhjused johtuvad juba nõukaajal tehtud valearvestustest ja ehitusvigadest. Kõige korda tegemine nii, et ka muinsuskaitse muheleks, on muidugi kulukas.

Maja majaks, aga eelkõige ikka inimesed – Kinoliit aitab filmiinimesi ühendada, aitab nende õiguste eest seista, aga teeb ka puhtalt sotsiaaltööd kuni pampersite vahetamiseni välja!

Kinoliit, kuhu kuulub 187 liiget Eve Kivist ja Eri Klasist Kadri Kõusaare ja Jüri Muttikani, pole teab mis massiorganisatsioon. Enamus liikmeid ongi n-ö seeniorid. Suuri materiaalseid hüvesid, nagu nõukaajal liidust enam ammu ei jagata.

“Sina ju said Rolls Royce'i ostuloa!” viskab Simm veel ühe nalja Erikale....

Viimane on intervjuu ajal abiks ja selgitab Kinoliidu asju. Simm ju veel noor ja roheline sellel kohal.

Foto: Peeter Simm ja tegevjuht Erika Laansalu kuulsas kinoliidu saalis, kus ka legendaarsed loomeliidud koos istusid.

Kui tuusikuid ja autoostulube ei enam jagata, siis lihtalt öeldes, mis on Kinoliidu mõte?

Simm: Selle saab jaotada kaheks. Kõigepealt see, mis on väljaspoole tegevus – kõik need võttepaikade tähistamised - meile on ka jõudnud kohale see vaimustus võttekohtadest. Ameerikas ja isegi Lätis on ikka väga hästi need kohad tähistatud, kus mingeid filme võeti... ja muud sündmused. Aga liikmetele... Oleme jõudnud äratundmisele, et kinoliit võiks olla see on koht, kus kinotegijad tunnevad end pingevabalt, see oleks siis nagu klubi, koosolemistega, koos väljasõitudega, mis võivad olla seotud mingite võttepaikadega...näiteks Ida-Virumaa võttepaikade tähistamine. Siinkohal tuleks märkida kallist koolivenda arhitekti Raul Vaiksood, kes teab veel paremini neid asju. Ning all on meil probleemideta töötav kohvik (“Sinilind”-toim.), kus kokku saada. See peaks olema koht, kus me ei tunnetaks üksteist konkurentidena. Sest ma avastasin end mõttelt, et miks kinomeeste sõbrad on tihti üle piiri ja mitte ainult meil siin Eestis, vaid igalpool! Asi on selles, et oleme siin kõik ühe küna juures ja kõik on konkurendid ning küna on tilluke. Kinoliit on põrgu või taevas, kus kõik võrdsed.

Enamus liidu liikmed on veteranid, vanemas eas inimesed, kas kinoliitu tulevad ka noored?

Simm: Mõned tulevad, mõned mitte. Esimene asi nooruse poolt on varasema generatsiooni küsimuse alla panemine või neile vastandamine. Huvitav, meil ei olnud seda omal ajal, kui tulime – mina, Neuland ja Urbla saime vanadega hästi läbi. Osadega olime head tuttavad nagu Leida Laius. Aga kui rääkida Müüri Jürist või Kromanovist (Grigori- toim), siis nemad tõmbasid meid kõrvupidi mudast välja...

Teine aeg?

Simm: Ei tea, mul on omad tudengid, eks ma üritan ka ikka aidata nii palju kui saan ja oskan seda kogemust edasi anda. See sõltub inimese iseloomust - mõni võib ükskõik kui hea režissöör olla ja ükskõik kui hea inimene, aga ta pole võimeline teistega suhtlema. Ja nii, et teised seda uskuma jääks. Režissööri elukutse seisnebki selles, et sind uskuma jäädaks. Ja selleks on kõne. Ma räägin ka tudengitele, et on hea, et ilma stsenaariumita keegi sulle raha ei anna. See on nagu lennukijoonis, lõpuks pannakse see meistrimeeste poolt kokku ja keegi julgeb sellega ka lennata.Mõned noored on siia ikka jõudnud. Mis meil on, (pöördub Erika poole -toim)... ikka kaks soovitajat vaja?

Erika: Jah, ikka. Kõige aktiivsemad on meil muidugi seeniorid, neil on kogu aeg üritused. Noortel pole aega, neil omad tegemised, tööd vaja teha ja ei jõua. Kõige enam on noored koos filmiseminaridel, kus vahetatakse kogemusi.

Filmitegijail on siin ju liitusid küll, animaatoritel ja operaatoritel ja režisööridel on liidud...

Simm: Ja produtsentidel on kaks liitu! Jah, aga katus pea kohal ja põrand jalge all on vaid siin! Mingil moel nad siin kokku kõik saavad.

Erika: Kinoliit pole ametiühing, meie oleme tunnustatud loomeliit, meil on seadusega pandud kohustused ja piirangud. Tegeleme muu seas ka seadlusandlusega, näiteks autorikaitseseadusega, see on eelnõu, mis meie valdkonna inimestele on üsna kahjulik. Pluss loomeliitude seadus, teeme seda koos audiovisiuaalse autorite liidu juristiga. Aur läheb sinna asjadele, et mis on meile kasulik.  Ja tuleb endale kõik asjad selgeks teha! Aga vahel, kui ikka tuleb meie inimene, müts näpus ja teises näpus on tal leping ja ütleb, et "uups, mulle tehti liiga", siis küsid, et lugesid ka ikka, millele alla kirjutasid?

Simm: Me teeme koostööd ja suhtleme ju teiste liitudega...

Erika: Nüüd on taastatud see ümarlaud, kord kuus ministeeriumis, kunagi oli se väga aktiivne. Suur töö, mis me teeme, on sotsiaaltöö vanakestega - vahetame pamperseid, korraldame matuseid, hooldame haudu, otsime hooldekodu kohti... See on üks osa meie elust.... Aga muidu noorematele – jagame loomestipendiume, praegugi kaks õpivad Inglismaal. Ja tänapäeval on paljud nõus töötama igasuguste tingimustega, mis siiski ei tähenda, et absoluutselt kõigega pead nõus olema, jõukohast nõu ja abi anname ikka.

Sain aru, et Kinoliidu etteotsa ei pressinud Peeter Simm end ise, vaid lasi end teistel tõugata?

Simm: Need ajad on möödas, jah, kui käis rabelemine selle nimel, oli lobitöö ja intrigeerimine ja vandenõud. Nüüd on vastupidi, minu abitut olukorda on ära kasutatud.

Käteväänamine osutus edukaks, miski pidi ehk ikka ka motiveerima - mis see porgand oli?

Simm: Minu nõrk iseloom, see pole porgand. Aga ei saa öelda, jah, et joodeti täis ja kasutati ära, täitsa kaine peaga toimus. Mind polnud isegi siin viimasel üldkogul. Kui ma siia tulin, lihtsameelsena, siis tehti kambakas ära, rass-rass ja öeldi, ole vait!

Tiitel pole ju paha, püsti uhke – Kinoliidu juhatuse esimees, tore ju!?

Simm: Miks ta tore pole, mäletan ise kui Kaljo Kiisk istus siin üleval, kaks telefoni olid ees laual, ühel oli Eesti NSV vapp, millega siis sai Vainole (Karl Vaino, Eestima KP esimees- toim) helistada ja õigust ajada. Aga ma arvan, et me (Kinoliit- toim) peame nähtavamakas muutuma, kuidagi soone peale saama. Ja kui veidi filosoofiliseks minna, siis miks eesti filmid on igavesti elavad? Kõigis väikestes kinokultuurides on film hästi terava tähelepanu all, väljatulemise hetkel suhtutakse väga kriitiliselt. Kõik, kes selle alaga tegelevad, olge selleks valmis, et igaüks võib õpetada! Nagu arhitektile, kes peaks ehitama ilusa maja, öeldakse, et miks see maja nii kole on?

Need meie filmid, nad elavad praktiliselt igavesti, vahepeal on varjusurmas, siis jälle ärkavad. See on unikaalne asi, elu ja aeg, mis on konserveeritud. See on keerulise koostisega konserv, palju keerulisema kui “Turisti eine”! Meil on olemas eesti kino ja ta jääb sinna ja ta võetakse riiulist välja, varem ja hiljem. Filmi on väga raske tappa, ta on elujõuline.

Filmi tasub teha, eks ole, kui juba Lenin ütles, et kinokunst on kõige tähtsam...

Simm: Harilikult tsiteeritakse, jah, seda väljavõtet, ja ta ütles ju tegelikult, et maal, kus enamus rahvast ei oska lugeda ehk kirjaoskamatule rahvale on meile kunstide seast kõige tähtsamad filmikunst ja tsirkus.

Kirjaoskus võib ju olla, aga kas sa ka filmile pihta saad?

Simm: Kui ma oma filmitudengitega filme vaatan, siis tihti vaatame justkui täiesti erinevaid filme, aga sinna polegi midagi teha.

Jaak Joala kunagi vist ütles, et ei taha siia eesti turule töötuid lauljaid toota ja lõpetas koolitöö ära.

Simm: Mina õpetan vastastikust usaldust. Kui ma õpetan lavastamist, siis kitsalt, rohkem nagu mõtlemist, asjasse pühendumist, nagu sõjakoolis, et ei pea veel siis sõdima. Kinoeriala on niisugune, nagu piiblis öeldakse, et esimesed saavad viimasteks ja viimased esimesteks. See toimib, ütlen ma tudengitele. Läbilöögi, kohandumise, kompromisside leidmise, oma tahtest kinnihoidmise võimed ja oskused, terve kompleks asju. On niisuguseid inimesi, kellega keegi asju ei aja, kuigi tal pea võib olla geniaalseid mõtteid täis, nagu Franz Schubert, kes pidi ära surema, et saadaks aru, et ta on geenius.

Filmitegijaid on mõtet ikka toota? Kuuldavasti tööotsi leiab mujalt maailmast ka ja alati võib oodata oma filmi tegemist?

Simm: Filmitegemine ongi pikaajaline protsesss, mul endalgi ikka neli aastat võtab aega. Erinev on ka taktika, kuidas läheneda rahastamisele, kui diplomaatiliselt väljenduda. Kino maksab palju enam kui noodipaber.

Tehnika areng, tundub, et teeb filmitegemistki odavamaks ja kättesaadavamaks?

Simm: Varsti võib-olla on nii odav, et ostad sellesamuse iPhone'i ja saad parema pildi kui vanasti operaatorid oma kaameratega, mida nad õppisid mitu kuud selgeks. Kuid mõtlemine on puudu. 19. sajandil oli inimesi, kes jaksasid osta tinti ja sulepea, paljud aga romaane ei kirjutanud. Hiljuti vaatasin Tallinna linna reklaamfilmide konkurssi, 40-50 sekundi klipid, oli igasugust materjali. Piltpostkaartide kõrval väga huvitavaid asju, kus oli mõtlemine taga.

Filmid ju huvitavad inimesi ikka, aga muidugi kinno kõik ei lähe? Kui just “tsirkusfilme” ei näidata.

Simm: Vaataja on selleks koolitatud. Eluaastast 14-24 käib kinos ja sinna on orienteeritud ka pakkumine. Aga võtteplatsidel üle terve maailma küsitakse, mis filmi nimi on ja millal telekasse tuleb. Aga kinode päästeinglid on ameeriklased, keda muidugi meil on kombeks sõimata iga asja eest. Tänu neile on meil need pehmete toolide ja suurepärase heliga kinosaalid. Ega selleks, et “Üksikut saart” (Peeter Simmi viimane mängufilm-toim) vaadata, pole vaja sellist kino.

Kas Eestis võiks olla oma Hollywood, võttepaviljonide kompleks, kinoklaster, millest taas räägitakse?

Erika: Sellist keskust oleks vaja! Oleks inimesed tööl, tehniline personal. Välisklientide teenidamine hoiab elus meie inimesed.

Simm: Teenuse hind läheks alla.

Peeter, kinoliidu juhatuse esimehe ja filmikooli õppejõu väljakutsete kõrvalt, mis filmid on töös?

Simm: Ma üritasin end ju kaitsa ka selle ameti vastu, et mul on BFM-i magistri ja bakalauruse tudengid ja paar filmiprojekti ka juba sellises arendusastmes, aga loeti ebapiisavaks põhjuseks. No siin pole saladust, et Kivirähki näidendi “Ingel, ingel, vii mind taeva”  põhjal on stsenaarium töös ja üks asi veel – järjekordne variant Hiiumaa jänkist, Douglas Wellsist, ja siis paar asja, mis veel hägused. Kino on selline asi, et ei tea kunagi, mis tuleb.

Simm on ju kuulus, et tõi Kuku (Arvo Kukumägi -toim) ja kelle veel kinolinale, et kas käite ikka piilumas näitlejaid, et keda võtta ja avalikkuse ette tuua?

Simm: Ikka käin, muidugi, isegi isetegevuslasi käin vaatamas – siinmail ju saavad isetegevuslastest professionaalid ja professionaalidest isetegevuslased, aga miks võetakse ikka neid samu näitlejad filmi? Mitte sellepärast, et oled “vana jope” ja käid mul sünnipäeval, vaid sellepärast, et usaldus on nii suur.