Mihkel Truman: tagasivaade Draamale
Eesti teatri festival Draama 2015
7.-13. septembril Tartus
Enne tagasivaatamist äsjalõppenud festivalile tahaksin väljendada heameelt. On äärmiselt rõõmustav, et jagub neid entusiaste, kelles on tahet ja jõudu, et oluline osa Eesti teatrist üheks nädalaks paarile ruutkilomeetrile kokku koondada. Ainuüksi festivali programmi koostamine on tõeline vägitegu – Eesti teatripilt on muutunud nii kirevaks ning kõikvõimalikke teatreid siginenud sedavõrd palju, et kõiki ühe aasta jooksul esietenduvaid lavastusi ei jõua ilmselt enam keegi ära vaadata. Ent sellest hoolimata oli valik igati asjakohane ning intrigeeriv.
Festivali alaprogrammidele pilku heites tuleb nentida, et nii nagu ei jaksa keegi ära vaadata kõiki Eestis etenduvaid teatrilavastusi, pole võimalik osa saada ka kõigist Draamal pakutuist. Seepärast antagu mulle andeks, et peatun pikemalt vaid nähtud lavastustel.
Auhindade programmis etendus sel aastal üheksa lavastust, mis kõik on rohkemal või vähemal määral nii publiku kui kriitika tähelepanu pälvinud. Kui Anton Tšehhovi "3 õde" (lavastaja Andres Noormets) või Madis Kõivu "Keskmängustrateegia" (lavastaja Priit Pedajas) keskenduvad pigem igavikulistele ja üldinimlikele küsimustele, siis Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri kaksiklavastus "Varesele valu, harakale haigus..." (autorid ja lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik) ning Kinoteatri "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine" (autorid-lavastajad Henrik Kalmet, Diana Leesalu, Paavo Piik ja Paul Piik) on oma teemade poolest siin ja praegu vägagi kõnekad.
Mari-Liis Lill ja Paavo Piik on suutnud depressiooni ja sellega toimetulemist käsitleva lavastusega puudutada paljusid depressioonihaigeid ning nende lähedasi. Ning küllap on selle puudutavuse taga just toon, kuidas autorid-lavastajad sellele küllalt tundlikule teemale on lähenenud. Selmet lasta tegelastel oma lugusid masendust tekitava tõsidusega jutustada, on nende humoorikas eneseiroonias kergust ja lootusrikkust. Ja midagi paremat selle kurja tõvega võitlemiseks on iseendast ilmselt raske leida.
Sama oluline on "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine", mis võtab haaravalt kokku kõik õpetajatöö mured ja rõõmud. Ta teeb seda sedavõrd tabavalt, et kui seni pole avalikkus aru saanud, millest õpetajad juba aastaid räägivad ning mis on põhjuseks sellele, et üha vähem noori soovib saada õpetajaks, siis nüüd peaks pilt olema senisest jupp maad selgem, lisaks vaimukas ning humoorikas vormis edastatud. Pealegi on Priit Kruus kujukas näide sellest, kui oluline on õpilase arengule see, kui teda õpetavad ja juhendavad pühendunud, oma tööd naudinguga tegevad ning oma erialal pädevad pedagoogid.
Aastaauhindade programmi ehk kõige erilisem lavastus oli Labürintteatri G9 "Kalevipoja" ainesel baseeruv "Mõtteaines". Nagu ka Labürintteatri G9 varasemategi lavastuste puhul, ei hakkaks ma nende interaktiivse teatri meetodit kirjeldama, vaid soovitan jätkuvalt ise kogema minna.
Kuraatoriprogrammi autor oli sel aastal Peeter Raudsepp, kes koondas oma valiku pealkirja "Piiri peal" alla. Kuigi kavas oli mitmeid nii kodumaal kui võõrsil tähelepanu pälvinud lavastusi (näiteks NO99 "Mu naine vihastas" või Von Krahli Teatri "Budapest"), oli rõhk selgelt teatritudengite ja äsjalõpetanud näitlejate töödel ja tegemistel.
Päris nauditavaks osutus Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennu teatriüliõpilaste trupi Must Kast lavastus "Romeo ja Julia" (lavastaja Ingomar Vihmar). Üllatas eeskätt see, kui sujuvalt ja loomulikult oli Shakespeare’i näidendi sündmustik (aga ka tekst!) toodud kaasaega ja teatud tüüpi tänapäeva noorte ellu. Noorte näitlejate mäng oli veenev ja nooruslikult laetud. Ainuüksi etenduse alguse viibimisest tingitud improvisatsioonid tõestasid, et 10. lennust on loota päris mitut omanäolist ja heal tasemel näitlejat.
Vastukaaluks Viljandi Kultuuriakadeemia teatritudengitele astusid 27. lennu üliõpilased üles lavakõneeksamiks valminud lavakavaga "...ja Sõna sai lihaks". Lavastus osutus põnevaks eeskätt kahes mõttes. Esiteks teksti poolest, mis kujutas endast põhimõtteliselt lühiekskursiooni Euroopa kultuuritraditsiooni; teiseks aga võimaluse poolest näha, milleks on suutelised järgmisel kevadel teatrikooli lõpetavad tudengid. Ja suutelised olid nad paljuks – kõiki neid iseloomustas hoogne, läbitunnetatud ning isikupärane mäng.
Kogu festivali eredaimaks elamuseks kujunes aga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ning Eesti Kunstiakadeemia etenduskunstide tudengite ühistööna valminud "Piiri peal ehk nii me oleme". Esimeses vaatuses andsid 101 üliõpilast tiheda, vaimuka ning tabava ülevaate sellest, milline näeb välja erinevaid etenduskunste tudeerivate üliõpilaste õppetöö erinevatel kursustel. Teises vaatuses keskenduti aga erinevate Eesti teatrite või õigemini teatritruppide, aga ka näitlejate ja kriitikute humoorikale kujutamisele. Tulemuseks oli harjumatult kirev ja lõbus vaatemäng, kus omal kohal olid tagasihoidlikud viited ka teatritöö kitsaskohtadele. Sellist vaba, hoogsat ja lõpuniminevat mängulusti näebki enamasti vaid tudengite töödes.
Festivali ülejäänud lavastustest näis mõnevõrra eraldiseisvaks jäävat katkend Maurice Maeterlincki ja Claude Debussy ooperist "Pelléas ja Mélisande". Igatahes oli lavastaja Auri Jürna suutnud psühholoogiliselt keerulised stseenid mõjusaks ja peenetundeliseks tervikuks liita ning panna noored lauljad (Heloise Bernard ja Sander Sokk) väljendusrikkalt ja orgaaniliselt mängima.
Eesti Teatri Agentuuri koostatud Eesti omadramaturgia programmis tõusid esile NO99 "Tõde, mida ma olen igatsenud", Theatrumi "Hääled", Tartu Uue Teatri ja TÜVKA ühistööna valminud 10. lennu diplomilavastus "1987" ning juba eelmainitud "Varesele valu, harakale haigus...". Nimetatuist kõige erilisemaks osutus ehk "1987". Nagu kevadtalvisel esietenduselgi, lummas nüüdki vaimukalt loodud maailm, lihtsaiks, kuid kõnekaiks tihendatud inimsuhted ning fantastiliselt põnev lavaruum ja muusikaline kujundus.
Vaba Lava Showcase’i programmist nähtud "Üle vee" (lavastaja Helen Rekkor) mõjus eeskätt lummava lavastustervikuna. Muusika, jutustatav lugu, koreograafia ning eeskätt lavastuse visuaalne külg moodustasid äraspidise, kuid oma erakordsusega üdini tungiva maailma.
Seekordne festival oli taas mitmekesine ja haaras Eesti teatrist kuue-seitsme päevaga üllatavalt palju ning pakkus tõelisi elamusi. Loodetavasti antakse ka järgmistel festivalidel noortele, s.t tulevastele näitlejatele võimalust end näidata, sest kogupildis on neil täiesti oma tunnetus ja olemine. Ja mis oleks üks teatrifestival, kui siin ja praegu olemasoleva kõrval ei püütaks heita pilku ka tuleviku teatrisse.
Toimetaja: Valner Valme