Arvustus. Mäetamm - võluv tüütusekirjanik ({{commentsTotal}})

OP! kunst, saatejuht Marko Mäetamm
OP! kunst, saatejuht Marko Mäetamm Autor/allikas: Ülo Josing / ERR

Uus raamat
Marko Mäetamm
"Juubeliaasta“
Paranoia, 2016.
238 lk.

Kirjastus Paranoia avaldas Marko Mäetamme raamatu "Juubeliaasta“ – päevikliku jutustuse kunstniku elust. Mõnus, mõttetu lugemine. Pretensioonitu, aga seetõttu vahepeal ka pingetu.

Ma loen harva ajaviitekirjandust, sellist, mis lihtsalt aitab aega mööda saata. Aga siiski vahel. Noh, ma pelgan ka noid raadiopause, kus tuleb meeleolumuusika-nimelist tühjust. Aga mõnikord jääd seda tühikäigul tiksumist korraks kuulama. See on hirmutav, veidike nagu, et millelgi pole mõtet.

Marko Mäetamme "Juubeliaasta“ on just siuke mittemiskijutustus. Ühe inimese üks aasta. See on ehe tõestus sellest, et igaühe elust võib saada romaani, aga ei pruugi. Võib olla ka lihtsalt muhe ja pretensioonitu kulgemine, siuke paarisajaleheküljeline raamat, et loed läbi, vahepeal on isegi huvitav, aga üldiselt lihtsalt... olmekas. Ja ei aita, kui kirjastaja (või keegi kirjastajalähedane?) ütleb, et ""Juubeliaasta" on uus olmekirjanduse tippsündmus ja -teos – põhjalik sissevaade elava legendi igapäevasesse professionaalsesse ellu.“ No, see ei ole. Elav legend oskab mõndagi varjata või räägib nagu meelega sellest, mis väga ei köida, lastes läbi vilksatada, et kuskil taga on miskit, mida me võiks tahta kuulda.

Seda enam, et tühjusekõnelejaid, neid, kes suudavad peaaegu "mittemillestki“, s.t siis sellest, mis juhtub, mis on, kõnelda säärases keeles, et see on üdini võluv, on Eestis päris mitu. Õnnepalu. Sauter. Nemad on juba klassikud. No neid on veel, nt meenub Mäetamme kunstnikust kolleeg Margus Tamm.

"Juubeliaasta“ on kirjutatud just nii, nagu kirjutab kultuurne inimene, kellel on vähe kirjutamiskogemust, aga teadlikkus, kuidas keele- ja kultuuriruumis hakkama saada. Kuigi teksti toestavad ja ajuti päästavad väiksed vinjetid-joonistused, ei ole see Mäetammelik kunstiprojekt – seal oleks ta terasem, teravam, julmem ehk halastamatum, küünilisem-mängulisem. Aga kirjanduses, säärases päeviklikus pihtimuskirjanduses justkui miski takistaks veidi. Ei teagi, mis. Võib-olla seatud ülesanne, et kirjutan (seega pean kirjutama) ühe aasta jooksul pea kõik toimuva üles.

Pigem meenuvad natuke Karl Ristikivi päevikud, mille puhul ka – küll siiski lugedes – mõtlesin, kas on vaja seda avaldada. Kõike seda, et raha ei ole, ja äkki inimesed vaatavad mind kuidagi veidralt ja … Mingis mõttes on muidugi alati tore, kui inimesed (miuksed "inimesed“ – need "lihtsad“, oot, need, kes raamatuid ei loe?) saavad teada, et suur kunstnik on ka inimene, et koguaeg püüab tööd teha, aga raha ei tule, võitleb joomise ja pohmelliga, püüab oma naisest aru saada, lipsab aeg-ajalt pidudele, ei suuda olla keerulistes olukordades alati piisavalt konkreetne või kui on, siis põeb. Laseb lastel liiga palju tahvlis-telefonis mängida. Tunneb, et tervises närib koguaeg midagi, ja ei oska arvata, kas peaks usaldama "imearste“ või "loodusravi“ või …

See on inimlik. Aga sellevõrra ka veidi tüütu. Kaua sa jaksad lugeda inimese kõhuhädadest ja arstimisest või Leedus turismireisil käimisest (kust kõhuhäda algab), kui seda kirjeldatakse säärases "kirjand: minu suvi“ keeles. Mäetamme raamat on hea näide tüütusekirjandusest, paljastus- või päevikukirjanduse elementidega. Sest ega väga miskit ei paljastata, kui välja arvata mõned väiksed kodused jamad, pea pidev painav rahamure, ja kerge alkoholism.

Tõsi, siis on olulist põnevat materjali, näiteks kuidas jääda kunstnikuna iseendaks, kui sind suure riikliku projekti juures ruunatakse (nt presidendiballi kujundajana). On väga võluvaid keelekulge – nt oma muresid varjutavate maailmahädade loetlemine. On kujundlikke elustseene – nagu isa sünnipäeval alasti laua peal tantsimine (see üks mõjusam stseen on kena spoilerina ka raamatukaanel). On täitsa toredat pisikest jooksufilosoofiat (see on üks Mäetamme lõõgastusviise, meditatsioone). On näiteks ka väga hästi sõnastatud tabamus, mis võiks käia tolle raamatu kohta: "Ühesõnaga,, jah, tegelikult on see kõik niisugune täiesti ebavajalik mõttemüra, mis kulutab lihtsalt energiat, aga millest reaalselt ei ole kõige vähematki kasu. Nagu päikselise ilmaga põlema unustatud tänavavalguslambid.“ (lk 262) Aga millisest kirjandusest/kunstist üldse on kasu? Ja kas kunstnik küsib kasu kohta?

Ja samas, mul oli täitsa mõnus seda lugeda sõidu peal ja muidu. Nii et ma ütleks, et pigem – eriti kui Mäetamme tööd on lugejale põnevad, ja nad ju on – peaks seda raamatut ka lugema, sellise kerge vahepalana, aga siis satun ma jälle millegi otsa, mida kas kirjastaja või keegi kirjastajalähedane on kirjutanud: "Mäetamme käsikiri järgib talle omast tekstuaalset ja pildilist narratiivi, asetudes uusolme kategooriasse.“ Ohh, uusolme? Kuidas see uusolme vanaolmega täpselt suhestub? Nagu uussiirus pärissiirusega?

Ja veel üks kuskilt pressitekstist pärinev kirjandusteadusliku lennuga märkus, millel pole Mäetamme raamatuga kahjuks või õnneks vähimatki pistmist, küll aga hea näide sellest, kuidas on võimalik mittemidagi väga keeruliselt öelda. Mäetamme mõnu peitub just selles, et ta ütleb oma mittemidagit üsna üheülbaliselt ja lihtsalt. Aga kirjastaja või keegi kirjastajalähedane arvab nii: "Lugu ei jutusta enam autor, vaid seda teeb tegelane, kelle on samas loonud autor (NB! – nii erinev kogu muust kirjandusest! – JR). Sellises kontseptsioonis väljendub hästi tautoloogiline arusaam autorist – autor ei ole kirjutaja, kirjutaja ei ole autor, keel (ega ka tekst) ei ole instrument, vaid struktuur, sunnitud substants ning reaalsus on selle eeltekst - niisiis ei saa ta kunagi kirjeldada maailma.“

Ohh, sõnad mu sõbrad. Mida inimesed teiega küll teevad? Mida halba olete te neile teinud, et teid niiviisi koheldakse? Ma muidugi tean, et teis ongi peidus kogu hea, kogu kuri. Aga see selleks. See selleks, tõesti.

"Juubeliaasta“ on tore väike eksperiment. Ei midagi maailmamuutvat ega ülearu erilist või uudset või kirjanduslikku (mis üldse on?). Aga piisavalt oluline, et näiteks galeristid või sündmusekorraldajad või teletegijad loeksid-teaksid, mida üks tubli kunstnik selle kaadervärgi keskel üsna vaesena rabeldes tunneb. Mida tähendab deprekas. Või mida pihta hakata tuhande hea ideega, mida kellelgi lõpuks vaja ei ole.

Kuigi vahel on kunstnikul hea jääda veidi salapäraseks, veidi sellesse oma valitud rolli. Mu jaoks on Mäetamm siin veidikene oma rollist liiga välja astunud, ja võibolla reetnud-näidanud meile natuke rohkem argist-ühepajalist, kui tahtnuks. Samas, mis sest ikka. Veidikese toimetajatöö, igavuse mahakraapimise-tihendamisega saanuks tollest intensiivsema tühjuse-, vabandust, uusolmekirjanduse. Praegu on ta ikka ilma filtrita säärane mõnus soga ning kui raamatu Mäetamme-hääl nüüd hakkaks põdema, nagu ta seal kriitiliste märkuste peal põeb, siis päris Mäetammele, kes ei ole muidugi autori loodud tegelane, vaid autor ise, soovitaks mitte põdeda. See on ilus väike asi. Lihtsalt võib-olla liigagi ladna, liiga meelega hooletu, et ahh, mis kirjanik nüüd mina. Kui juba kirjutad, siis oledki. Siis peab ikka veidi pingutama. Veidi rohkem pingutama, tähendab.

Toimetaja: Kaspar Viilup



"Pidu"

Tõnu Karjatse filmikomm: seebiooperlik karakteridraama "Pidu"

Sally Potteri veidi üle tunni kestev “Pidu” on tänapäeva kinotrende arvestades eksperimentaalse maiguga, laiemas ajaloolises plaanis aga kammerlik tragikomöödia (dramöödia) inimestevaheliste kokkuleppeliste koosluste ja sidemete haprusest.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Artur Talvik

Artur Talvik: Ojasoo on karistuse saanud, ärme viska teda ühiskonnast välja

Vabaerakonna esimees, riigikogu liige Artur Talvik on president Kaljulaidilt iseseisvuspäeva vastuvõtu kutse juba saanud ja lubab kindlasti 24. veebruari õhtul Eesti Rahva Muuseumi kohale minna. Teda ei häiri „absoluutselt mitte“ , et riigipea vastuvõtu ühe põnevama osa – kontsertetenduse – lavastab teater NO99 ja Tiit Ojasoo.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: