Arvustus. Lummav diplomaatia tulnukatega
Uus film kinolevis
"Saabumine" (“Arrival”)
Režissöör: Denis Villeneuve
Osades: Amy Adams, Jeremy Renner, Forest Whitaker, Michael Stuhlbarg, Tzi Ma
10/10
Sügis on lisaks Pimedate Ööde filmifestivalile, vastikule ilmale ning algavale kooliaastale saamas juurde veel üht tähendust. Mitmendat aastat järjest jõuab sügiskuudel kinoekraanile ulmesuurteos, mis lööb segi filmide aastatabelid ning tõestab, et see žanr ei kuulu ainult sukkpükstes superkangelastele ja keskaegsetele väsitavalt ülekasutatud müütidele. Meieni on jõudnud lihtne ja jõuline Alfonso Cuaroni “Gravitatsioon”, visionäärlik ning hiiglaslik “Tähtedevaheline” ja möödunud aastal pisut naiivne “Marslane”. Väärikalt lisandub sinna ritta Denis Villeneuve omanäolise “Saabumisega”.
Režissöör Denis Villeneuve on üks neist, kes ei pea end enam ammugi tõestama. Ta dekonstrueerib Ameerika hoomamatu filmitööstuse kontekstis klišeesid ning asetab kõige kulunumadki teemad harjumatusse konteksti. Ta keerab mõnuga filmi tempo vaat et täielikult nulli ning naudib närivat tunnet vaataja hinges. "Prisoners" näitas seda tumeda krimidraama kontekstis, "Enemy" rullis laiali kujunditerohke ning keeruka mõistukõne ja "Sicario" oli hämmastavalt vastuoluline - korraga nii keevaline kui ka enesekindlalt laisk - narkothriller. "Saabumine" on samamoodi aeglane ja ei anna end kergesti kätte, kuid sel korral on teema paranormaalsem. Maale on 12 eri kohta maandunud tulnukalaevad ning tuleb välja uurida, mida nad inimestelt tahavad.
Kaader filmist "Saabumine"
Esimese kontakti filmide kontekstis paistab "Saabumine" selgelt välja. Maavälise elu saabumine tekitab paratamatult paanikat, millest Villeneuve on aga suures osas mööda vaadanud - meie arusaamad teadusest, ühiskonnast ja evolutsioonijadast langevad mõne hetkega kokku, kuid see on antud tingimustes paratamatus. Erinevalt Neill Blommkampi tulnukaslummi elu kujutavast found footage filmist "District 9" lõikab "Saabumine" loost välja täielikult tsiviilisikud. Meile näidatakse, et üldsus on sellest konfliktist teadlik, õhus on pinge ning meedia hoiab närviliselt kätt pulsil, ent see seab lihtsalt vajalikud piirid loo toimimiseks. Olulised on seevastu aga diplomaatia ning probleemi kiire lahendamine, mitte paanika, katastroof või suisa apokalüpsis.
Senise kirjelduse põhjal võiks küll tunduda, et "Saabumine" on poliitikast läbi imbunud ning kujuneb kokkuvõttes Lääne propagandistliku suurkino järgmiseks taieseks, kuid tegelikult on film enda rütmi poolest pigem luuleline. Amy Adamsi kehastatud filmi peakangelane Louise Banks on lingvist, keeleteadlane, kes kutsutakse Ameerika võimude poolt lahti murdma tulnukate kõnet. See rõhuasetus tundub esimesel hetkel ootamatu - plahvatusliku katastroofifilmi asemel astutakse filmis tulnukatega lihtsalt vestlusesse - oluline on aga see, et filmis "Saabumine" ei ole maaväline elu agressiivne ning nende (ulmefilmides tihti täiesti banaalseks kujunev) eesmärk pole näidata muskleid. Nad otsivad abi ja vastastikust mõistmist, sest inimesed on nende jaoks olulised. Nemad annavad meile midagi ja meie neile vastu. Aus vahetuskaup.
Lingvistika huvitavaks muutmine oli ka filmitegijate endi jaoks raske ülesanne, kuid see on neil tõesti õnnestunud. Tulnukatega algselt jutustamine ning edaspidi kirjakeeles suhtlemine - meie näitame inglise keeles teksti ja teie näitate vastu oma märgisüsteemi - rullub lahti salakavalalt ja isegi pisut ohtlikult. Ühelt poolt hoiab Louise Banksi rakkes pidev pinge, et kogu maailm tegeleb sama probleemiga ning ameeriklased ei saa häbisse jääda, kuid teisalt on oluline ka see, et pikka aega ei mõisteta tegelikult mitte midagi, mida tulnukad räägivad. Täielik teadmatus, mida Denis Villeneuve pidevalt isegi häiriva rahumeelsusega näitab. Mingisugused detailsed rõngad, millel on ilmselt suur tähendus, kuid mis on inimestele mõistmatud.
Tulnukate keel (filmis kutsuti neid heptapod'ideks) oli samas äärmiselt võluv. Korraga kujundlikult nii mitmetähenduslik, kuid samas inimrassi kõikehõlmavust arvestades küllaltki primitiivne. Keel, mis on kogu ulatuses palindroom. Geniaalne.
Häirivat pinget süstib juurde ka Jóhann Jóhannssoni painajalik heliriba. Madalad bassivärinad ja kulinad-kilinad-vilinad vaevu kvalifitseeruvad muusikaks, pigem võikski need olla midagi sellist, mida peab tulnukrass rütmiliseks. See annab aga edasi seda tühja teadmatust, mis filmi peategelasi valdab. Suur must mitmesaja meetri kõrgune kosmoselaev lihtsalt hõljub, seisab paigal ega tee näiliselt midagi. Natukene jutustab, joonistab ringe, aga see on ka kõik. Inimesed üritavad justkui rahulikud olla, aga maailma suurriikidel hakkab sellises arusaamatus olukorras jaks otsa saama ning paanika võtab võimust. Samamoodi proovib see muusika endas selgusele jõuda, areneda suuremaks, kuid jääb täitma siiski baasemotsioone. Võimsus, armastus, hirm. Aga see on hämmastav saavutus, ilma selle muusikata oleks "Saabumine" midagi hoopis muud.
Sisulistest pööretest ja keerdkäikudest on keeruline rääkida, kuna see kaotaks inimestes, kellel seni film nägemata, ära põnevuse ja ootusärevuse, mille pinnal "Saabumine" just mängibki. Ma ei suuda seda kindlasti täielikult vältida ning see on paratamatu (vabandust!), et mingil määral rikub minugi teksti lugemine autentset filmielamust, kuid Denis Villeneuve on lihtsalt teinud "Saabumise" puhul midagi hämmastavat. See ei ole üks pildiriba, mis räägib meile lugu ning mis on esitatud ülima veenvusega. Jah, antud film on ka seda, kuid lisaks loole mängib siin sisuliselt oma rolli ka filmi kui sellise vorm, film kui objekt ise, mis enda reeglites ja loogikates seab vaatajale juba mingid piirangud. Lineaarsus, kaadrite vahetuse loogika, teemaarendus-kulminatsioon. Need on olemas, kuid teenivad oma osa - võiks tõmmata isegi paralleeli "Mementoga" ja pilgutada silma, sest mingi sarnasus nende vahel on.
"Saabumine" on mitmes mõttes täiuslik film. Sarnaselt ulmekino verstapostidele nagu Kubricku "2001: Kosmoseodüsseia", Tarkovski "Stalker" või isegi Trieri "Melanhoolia" ja Duncan Jonesi "Kuu", on ka Villeneuve selle filmi puhul valinud kammerliku rütmi, loobunud tulevärgist ja eriefektidest ning keskendunud inimeste arusaamadele, leppimisele, et nüüd on kõik teisiti. Sealjuures astub "Saabumine" veel sammu kaugemale, kuna lisaks mõtlikkusele on film ka ülimalt akuutne ning globaalpoliitilisest vaatepunktist asjakohane. Sõnum maailma ühtsusest kaldub enda mastaabis küll ehk pisut George Orwelli poole, kuid tiitrite jooksmise ajal filmile tagasi mõeldes on selles siiski midagi häirivalt reaalset. Film, mis mängib enda täielikkuses isegi vormiga ning suudab rääkida niivõrd suure loo ära vaid käputäie tegelastega. Silmapaistev saavutus, mis tõstab "Saabumise" ilma kahtluseta üheks aasta parimaks filmiks. Toob kananaha ihule ja eksistentsiaalsete mõtiskluste ajal tulevad silma ka pisarad.
Mulle ei meeldi öelda, et mingi film on soojenduseks järgmisele, kuid "Saabumine" oli tõestuseks, et Denis Villeneuve on tõepoolest õige režissöör Ridley Scotti "Blade Runneri" järjefilmi jaoks, mis juba 2017. aastal kinodesse jõuab. Jääme ootama!
PS! Kui midagi üldse filmi juures häiris, siis see, et Forest Whitaker oli ikka suure osa filmist ilge tropp. Eks ta pidigi olema, aga käis närvidele.