Monticelli rääkis, et Itaalias on teos hästi vastu võetud ja selle muudab huvitavaks just müütiline aspekt: “Ühelt poolt, teadmiste poolest ta pakub palju informatsiooni Läänemere regiooni folkloori, mütoloogia ja osaliselt ka ajaloo kohta. Ma arvan, et see müütiline aspekt, mida ta võiks pakkuda ja mis on huvitav on see kontaktiline lugu, see idee, et Eesti võis olla ühenduslüli Vahemere lõunakalda ja Lähis-Ida vahel ja maad ei olnudki nii isoleeritud või eraldatud.

Üks Itaalia kriitikutest, kes on võtnud vaevaks seda raamatut arvustada, on öelnud tabavalt, et see raamat esindab väga hästi Euroopa vaimu, see näitab, kuidas Euroopa ei koosne niivõrd suurtest keskustest nagu Berliin, Pariis ja Rooma, nagu oleme harjunud mõtlema, vaid võrgustikust, mis ühendab ka ääremaad ja hoiab seda koos. Ma arvan, et see oleks ka Merile meeldinud, sest tema ütles siis kui Eesti taasiseseisvus, et meil pole vaja Euroopasse naasta, me oleme koguaeg Euroopas olnud.”

Müüdid aitavad mõtestada meie olemust

Müütidel on Monticelli sõnul meie jaoks väga oluline tähendus, mida teaduslikud faktid ei asenda.

“Kui teaduslikud tõlgendused uurivad fakte, siis müüt loob tähendusi. Ta räägib sellest, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu me läheme ning annab inimestele vahendid, kuidas mõtestada oma olemust ja seda teadus väga tihti ei tee,” rääkis ta. 

Monticelli tõi välja ka olulise erinevuse Meri ja Mikita käsitlustes – kui Meri teosest paistab välja soov murda välja isolatsioonist ja leida kontakti ülejäänud maailmaga, siis Mikita metsa kujund räägib pigem eraldatusest. Müüdid on tugevalt seotud ajaloolise ja kultuurilise kontekstiga, milles need sünnivad: “Meri puhul on selge, et see raamat sai kirjutatud sügavas stagnaajas, kus valdas kultuuriline ja poliitiline isolatsioon, ta kirjutab hoopis kontaktidest, veeteedest, ühendusest, liikumisest – selles on pioneerlik vaim murda lahti isolatsioonist."

"Kui me võtame näiteks Mikita, kes on sama populaarne nagu Meri omas asjas, siis tal on see põhikujund mere asemel mets, mis on pigem selline paiksuse, eraldatuse, peidetud koht, kus saame olla rahulikult iseendaga. Kui mõelda kontekstile, kus see müüt sünnib, see on just globaliseeruva maailma kontekst, kus eraldatus ja võimalus iseendaga olla kaob. Müüt reageerib sellele situatsioonile.” 

Müütides peitub risk, et jääme neisse pidama

Müütide loomisega kaasneb Monticelli sõnul risk jääda nendesse pidama ja ühiskond peaks õigel hetkel neid lammutama, et saavutada edasiminek. Arutledes selle üle, milline suhe on eestlastel oma ajalooga, leidis ta, et siin tuntakse mineviku vastu üle keskmise huvi.

“Risk on pigem jääda minevikku kinni ja klammerduda isegi sellisesse minevikku, mida pole kunagi olnud, mis on idealiseeritud. Natuke vähem on vaadet tulevikule. Kui me mõtleme tulevikule, on see ebakindel ja hirmu tekitav, kus me ootame töökaotust, majanduskriisi, terrorirünnakut või sõda ja mitte nii väga, et me võiks seal olla see, kes soovime olla või kuhu me oma pingutustega jõuda võiksime. Meil ei ole probleemi minevikuga, vaid pigem tulevikuga. Kui me oleksime suutelised jätma kõrvale selle, mis on meid minevikus eristanud ja lahutanud ja suudaksime mõelda pigem sellele, mis võiks meid tulevikus ühendada, mida me tahame veel saavutada ja koos sellel maal teha, siis läheks meil teine käik uuesti sisse,” ütles ta.

Monticelli on nüüdseks elanud Eestis juba 20 aastat ja kogenud siinset muutuste aega. Eesti juures köitis teda algul just see, millises arenguetapis oli riik toona: “Siin olid asjad lahti, kõik oli veel tegemisel ja kõik oli võimalik. Asjad ei olnud veel nii paigas ja isiklik panus sai midagi määrata ja muuta,” meenutas ta. Elu on Eestis tema hinnangul kindlasti oluliselt paremaks läinud ja me oleme oma arengult lääneriikidele järele jõudnud, kuid nüüdses etableerunud ühiskonnas on keerulisem olulisi muutusi esile kutsuda.

Üheks tõsiseks murekohaks tänases Eestis peab ta ebavõrdsust, mida aitab taastoota ka haridussüsteem: “Haridus on olnud see koht, mis on võimaldanud ebavõrdsust tasandada – ükskõik, kust sa pärit oled, sa lähed kooli ja kool annab sulle instrumendid jõuda ükskõik kuhu, kui sa oled tubli ja tahad seda teha. Eestis on aga palju räägitud hariduslikust kihistumisest, et koolid on erineva tasemega ja tugevamatesse koolidesse satuvad rohkem lapsed, kes on pärit jõukamatest peredest ja halvemates koolides on vastupidi. Siin on see risk, et haridus mitte ei tasanda, vaid põlistab ebavõrdsust.”