Draama 2018 | Henri Hütt ja Veiko Tubin: "Sisenemine sisenemisse" peategelane on publikukutsung, meie oleme käivitajad

Sel nädalal toimub Tartus järjekorras 22. teatrifestival Draama. Sel puhul avaldab ERR kultuuriportaal rea intervjuusid festivalil osalevate inimestega, keda saab näha laval või kohata lava taga. Neljandas intervjuus vestles Kerli Jõgi lavastuse "Sisenemine sisenemisse" lavastajate Henri Hüti ja Veiko Tubinaga.
Olete Kanuti Gildi SAALi kodulehel nimetanud "Sisenemist sisenemisse" nii lavastuseks kui projektiks. Kumb on täpsem?
Veiko Tubin: Mõlemad väljendid kajastavad seda loeng-lavastust võrdselt. See on sisuliselt üks suurimaid ettevõtmisi Eesti teatris, kuna ühes lavastuses on korraga laval kõik Eesti etendusasutused. See projekt annab ülevaatliku pilgu meie teatrite kuvandile ning lavastusena seikleb ja analüüsib seda publikumärkide subkultuuri, mis on Eestis tekkinud ning mida mujalt maailmast ei leia.
Teie lavastuse/projekti keskne tegelane on heli. Missugune on heli personifitseerimise eripära?
Henri Hütt: Peategelane laval on publikukutsung. Meie Veiko Tubinaga oleme selles protsessis suunavas ja käivitavas rollis. Helidele teed andes ning tähelepanu suunates taandame end ning publikukutsungid saavad fookuses särada. Ühtlasi on helil väga tugev võime mõjuda, sest ta on kehatu ning seetõttu avab vastuvõtjale fantaasiarohke maailma.
Olete lavastuse/projekti kirjelduses kasutanud terminit "seostatud tähistaja"? Mis see on?
Henri Hütt: Seostatud tähistaja kui konkreetselt läbimõeldud fookusega signaal, mis esineb kindlal ajahetkel. Võiks arvata, et kõik tähistajad on seostatud, kuid mitte kõik signaalid ei taba meid oodatult.
Milliseid analüütilisi mõtestavaid protsesse saab laval näha?
Veiko Tubin: Kõige rohke loodame, et lavastus paneb saalis oleva publiku antud teema üle ise mõtlema, analüüsima ja arutlema. Me ei anna ise konkreetseid hinnanguid teatrite erinevatele publikumärkidele ja ka lavastuses kõlavad mitmesugused seinast seina mõtted sellel teemal. Peaproov Kanuti Gildi SAALis tekitas vaatajates väga eriilmelisi arvamusi ning mõttetööd ja tagasisidet jagus hiliste öötundideni. Kuna see teema on väga lai, siis viskame publikule nii öelda kondi, mida närida ja kui kauaks seda analüüsi jagub, sõltub juba vaatajast endast.
Missugusel publikukutsungil on Sinu arvates kõige huvitavam ajalugu? Miks just sellel?
Veiko Tubin: Minu jaoks on kõige huvitavama ajalooga kindlasti Rakvere Teatri 2005. aastal kasutusele võetud kutsung, mis jõudis teatrikoridoride "eetris" kõlada vaid poolteist hooaaega. See oli omanäoline tolleaegsete näitlejate poolt sisse mängitud pasunatörtsutamine, mis ehmatas tavapublikut ja ka külalistruppe ikka korralikult. Aga samas kandis see endas teatri "kaduviku nimel" kunstiprofiili identiteeti ja sobis omas ajas nendesse hooaegadesse väga. See on ainus teatrikõll, mis on vahetusse läinud lisaks teatrikollektiivi palvetele ka publiku tungivale nõudmisele.
Uurite lavastusega muuhulgas üleminekut elust kunsti. Milline on Teie isiklik seos selle teemaga?
Henri Hütt: Mind on pikalt huvitanud vahealad ning lõpptulemust tähtsustamata hetkes olemine. Mis jääb kahe majakasähvatuse vahele, mis toimub ühest kellatiksust järgmiseni ning mis jääb ootuste ja reaalsuse vahele on vaid mõned näited. Samuti kummitab mind mõte, et kunst on alati väiksem kui elu. Antud loeng-lavastus juhib tähelepanu eelhäälestusele kui kunstilisele kogemusele ning sellega pikeneb kunsti kestus.
Veiko Tubin: Elu ja kunsti piir hägustub minu jaoks aasta aastalt. Kui nooremana oli vaja seda teravat lõiget, märki, et nüüd algab kunst – pidulikku algust, ettevalmistavat sisenemist – siis täna võib kunst minuga kokku puutuda igal pool. Tänaval, kohvikus või ühistranspordis. Vahel on elu veel suurem häppening kui lavastus ise.
Kui peaksid looma ise publikukutsungi, siis kuidas see kõlaks?
Veiko Tubin: Sõnadega muusikat kirjeldada on põhimõtteliselt võimatu. Võib fanataseerida sellel teemal, kas publikumärk peaks olema äratuntavalt jutustav ehk mälestusi tekitav või hoopis vargsi anonüümselt algavast etendusest märku andev. Ei teagi. Sõltub väga palju, millise teatri publikukutsungit kirjutaks ja milline etendus õhtul on algamas. Heliloojana usun, et minu kirjutatud teatrikõll oleks pigem neutraalsema ja vähem emotsiooni tekitava kõlaga ning võiks koostööd teha ka teatrikoridorides hämarduva või vilkuva valgusega, mis inimesi teatrisse kutsuks. Pigem oleks see pehme viibe, et hea inimene, nüüd on aeg saali tulla, oma nutitelefon lennurežiimile panna ja mõned tunnid laval olevale kaasa elada.
Missuguseid mitte-helilisi publikukutsungeid looksid Sina?
Henri Hütt: Ühelt poolt pooldan, et signaal ei tohiks liialt järgnevat kogemust mõjutada. Olles nüüd pikalt konkreetsete helide maailmas viibinud, sooviksin oma fantaasias luua gravitatsiooni kadumisega seotud publikukutsungi. Saaliuksed avanevad ning külastajad lendlevad saali…
Millise teatri publikukutsungi peale tahaksid hommikul ärgata?
Henri Hütt: Paljud publikukutsungid on väga tähendusliku sõnumiga ning võivad päeva motot liialt dikteerima asuda. Priit Raud juhatab Kanuti Gildi SAALis etendusi sisse sõnaga "Enjoy". See oleks igati ambivalentne päeva alguse signaal.
"Sisenemine sisenemisse" esietendub neljapäeval 6. septembril Vanemuise väikeses majas kell 21.
Toimetaja: Merit Maarits