Kirjanduspreemia nominent Kristiina Jalasto: "#kaotamindära" käsitleb noorte teemasid, mis võiksid puudutada kõiki ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus näitekirjanduse kategooria üks nominente on Kristiina Jalasto oma näidendiga "#kaotamindära". Jalasto loodab, et noorte teemad, mida näidend käsitleb, puudutab ta nende vanemaid.

Teksti tellis Jalastolt VAT teater, kellega tal on juba aastaid olnud soe ja tore suhe. "Minult on nende lavale jõudnud kolm teksti. "#kaotamindära" on kolmas ja hetkel viimane," märkis Jalasto.

Tegemist on noortenäidendiga, nagu ka kaks eelmist näidendit. "Mul tekkis enne selle teksti kirjutamist väike paine või kartus end korrata, kuna kolm korda sama reha otsa astuda on päris ohtlik. Aga ma usun, et ma leidsin siiski kolmandat korda ka uue võimaluse noortele läheneda ja noorte teemadega tegeleda."

Ta lisas, et kõik teemad, mis ta on oma tekstidesse pannud, ei ole ka puhtalt ainult noorteteemad. "Samamoodi ka "#kaotamindära" tekstis on noorte teemad, mis võiksid puudutada kõiki inimesi. Näiteks suhted vanemate, suhted sõpradega, koolikiusamine, ohud internetis jne."

Näidendis põimuvad kahe poisi lood. "Üks poiss on Karl, kes on läinud aastaid tagasi perekonna juurest kaduma ja nüüd ilmub välja. Sellega tekib palju segadust ja küsimusi nii perekonnal kui ametnikel ja politseinikel. Teine lugu räägib poisist nimega Marek, kes on sattunud koolikiusamise ohvriks ja olles sellises nõrgas ja haavatavas olukorras, satub ta ka sellise mängu nagu Sinivaal kütkesse."

Sinivaal on internetis toimuv ohtlik mäng, kus alaealisi kutsutakse osa saama erinevatest väljakutsetest, mis tihtipeale on ohtlikud, tervist kahjustavad või isegi surmavad. "Selle mängu lõppfaas ongi see, et laps peaks ennast ära tapma. Kõlab päris õudselt ja see on ka päris õudne. Tegemist on päriselus toimuva mänguga, mida mängivad meie keskel olevad lapsed nii Eestis kui ka välismaal."

Tekstis on püüdnud Jalasto küsida, mis keegi teeb mingisuguseid negatiivseid käike oma elus ja äkki sellel on mingisugused väga suured põhjused. Teksti kirjutamiseks tegi ta palju uurimustööd. "Ma uurisin nii palju kui ma leidsin ja nii palju kui mu keeleoskus võimaldas päris lugusid selle Sinivaala mängust nii Eestist kui ka välismaalt." Palju on selliseid lugusid Venemaal, mis Jalasto sai läbi tõlke või kuidagi teistmoodi endale selgeks teha.

Aga ka Eestis on neid juhtunud. "Need lood on äärmiselt häirivad ja tihtipeale need ohvrid ongi inimesed, kes on niikuinii juba kas koolikiusamise või mingi muu raske olukorraga silmitsi, ja siis see mäng satub hästi viljakale pinnasele, pakub n-ö igapäevast eesmärki. Isegi kui see eesmärk on täiesti ennasthävitav."

Jalasto loodab, et see lugu on nii lastele kui ka nende vanematele. Esietendusel nägi ta peaasjalikult lapsevanemaid. "Aga ma tean, et praegu käivad etendusi vaatamas pigem koolinoored ja olen kuulnud, et tagasiside on päris hea. See lugu läheb noortele korda ja nad oskavad ennast samastada nende tegelastega."

"Tihti me ju ei tea, mis seal magamistoas arvuti taga toimub. Selles mõttes on need õudsed lood seal teatrilaval lapsevanemate jaoks silmiavavad," lisas ta. Kuna Jalasto on ise olnud peaaegu aasta aega samuti lapsevanem, lähevad need teemad talle eriti korda.

"Isegi kui ma ei olnud veel lapsevanem, tundus mulle ääretult võigas selline laste väga ennasthävitavale teele suunamine. Aga nüüd, kus ma tunnen seda emasidet veel tugevamalt, olen ma eriti vihane või ärritunud, kui lastega midagi halvasti tehakse."

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: