Intervjuu Erkki-Sven Tüüriga. Kujutlusest kõlamiseni ehk helilooja katkematu teekond ({{commentsTotal}})

Erkki-Sven Tüür
Erkki-Sven Tüür Autor/allikas: Anne Tüür

Erkki-Sven Tüür (sünd 16. oktoobril 1959) on ligi neli aastakümmet kujundanud oma loominguga eesti nüüdismuusikat ja mõjutanud rahvusvahelist muusikaelu (tema teoste nimekirja ja esitusi vaata helilooja kodulehelt). Tüüri helitöödes haaravad kuulajat autori fantaasia ja ideed, nende intensiivne ja vaimukas arendus, vastuste otsimine eksistentsiaalsetele küsimustele. Kui vestlesime selle aasta maikuus Erkki-Sven Tüüriga tema muusikast, meie kaasajast ja inimestest, oli just lõppenud festival World Music Days & Eesti muusika päevad. Seetõttu alustasime in medias res, sündmuste keskelt.

Ilmunud ajakirjas Muusika nr 8-9 2019

Sa käisid äsja [10. mail 2019] Ulla Kriguli kontserdil Nigulistes, kus ta mängis sinu "Spectrumit III" orelile. Seal esitleti ühtlasi plaati, millel see teos ka kõlab.

Niguliste kontsert oli selles mõttes tore, et ta oli vaheldusrikas – Niguliste on üks väheseid keskkondi Tallinnas, kus helikandjale salvestatud elektroonilist muusikat mängida. Kavas olnud teosed olid ka vastavalt valitud, et sobiksid suure kajaga ruumi. Vist viie kõlariga surround oli installeeritud, nii et see andis tugeva lisaväärtuse kontserdile tervikuna: orelikõlad vaheldusid sünteesitud kõladel põhinevate kompositsioonidega ning paaris loos olid orel ja sünteesitud kõlad koos. Margo Kõlari "Kellade kamber II" oli ses mõttes väga ilus, et seostas orelit ja kellasid – see pole mitte ainult arhetüüpne, vaid juba puhtalt kõlaspektri poolest sobiv kombinatsioon. Kolmandat "Spectrumit" aga pole minu teada Tallinnas enne mängitudki, seda on Eestis üldse kõige vähem esitatud. Ta on väga jõuline ja võrreldes kahe esimesega teistmoodi: rohkesti on oreli täiskõlal ja pideval harmoonilisel progressioonil põhinevaid liikuvaid kõlamassiive. Vahest ei ole teda peetud nii "publikusõbralikuks" kui näiteks esimest, mida igal pool mängitakse. Ise olen "Spectrumit III" kuulanud mõnel korral hoopis Saksamaal ja Belgias paaril muusikafestivalil, kus mulle tundmatud organistid seda esitasid. Tõsi, Ulla mängis teost paar suve tagasi Pühalepa kirikus – sealt üldse tekkiski mõte hakata plaati tegema. Tartu Pauluse kiriku orel sobis suurepäraselt salvestamiseks, kiriku akustika ja uus orel olid kümnesse, kiidan Ullat väga selle valiku eest – mina oma peaga poleks selle peale tulnud.

 

Kui palju peab olema muusika publikusõbralik?

Ütlesin seda teatava  irooniaga.

 

Tegelikult ei pea helilooja ju seda arvestama.

Ei peagi. Võib-olla ainult mõned korrad elus olen pidanud selle peale kaudselt mõtlema –  kui  kirjutad muusikat, mis on seotud sõnalavastuse või filmiga. Tõsi, ükskord olen sellele teadlikult tähelepanu pööranud, aga ka siis mitte lähtuvalt mingist publikut kosida püüdvast tungist, vaid statistiliste andmete tulemusest: millised minu orkestrilugudest on olnud kõige rohkem mängitavad. Ja siis uurinud, mis on neis eriti karakteerset, võtnud pisut šnitti ja kirjutanud uue. See oli siis, kui Bambergi Sümfoonikud tellisid minult teose, millel oleks olemas mingi potentsiaal tulla toime encore'i rollis. Nad tellisid paari hooaja vältel hulgalt heliloojatelt niisuguseid lühipalu, mis võiksid sobida kontserdiprogrammi lõppu lisalugudeks. Kuuldavasti olid nad minu pala "Tormiloits" üle väga õnnelikud, olevat täppi läinud. Aga nüüd mängitakse seda pigem kontserdi alustajana, ma ei tea, kas seda on kuskil lisaloona mängitud.

 

Mis lood need olid, mille pealt vaatasid?

 "Insula deserta" ja "Illusioon". Mõtlesin, et ega seal palju võimalusi ei ole encore´i jaoks. Et kas teed midagi "Valse triste" laadset või siis nii, et tuleb n.ö tulistamine. Otsustasin, et olgu, teen pigem niisuguse loo.

Sellele küsimusele, mis on publikusõbralik, on võimatu vastata. Niipea, kui ma seda sõna pruugin, mõistan samas, et räägin millestki mõttetust. Millise publiku sõbralik? Tahad olla Darmstadti või Donaueschingeni publiku sõbralik? Või sõbralik selle publiku osas, kes tuleb IRCAM-isse hõrgutisi nautima? Bachi-festivali publiku sõbralik? Palun väga, igal pool vaatavad vastu omad kriteeriumid. Kes see publik on, kelle ees sa tahad sõbralik olla? Muide, kes on see "rahvas", kelle nimel diametraalselt erinevate vaadete esindajad valjuhäälselt sõna võtavad? Lõpuks pead jääma iseenda ees ses mõttes ausaks, et kirjutad sellist muusikat, mida sa ei saa kirjutamata jätta. Mõtlesin nüüd "Spectrumit III" kuulates ka, et huvitav, siis oli mul ilmselt mingi "gaas põhjas sõitmise" ajajärk. Selle teose sünniga samal, 1999. aastal kirjutasin Birminghami orkestrile partituuri nimega "Exodus", mis on ka võrdlemisi vali ja intensiivne muusika ning mille lõpu eel kõigi eelnevate kihistuste kohal astub täiesti ootamatult sisse drum set …  eks see oreliteos on mingi seesmise energeetika poolest sellega seotud. Ju mul oli siis sel ajal vaja niisugust  muusikat kirjutada.

 

Olen täiesti nõus. Kriteerium on sisemine ausus.

Just nimelt. Et sa ei kalkuleeri ega kombineeri, kuidas  paremini mingites ringkondades – vahet pole, missugustes – loorbereid lõigata. Olen muusikat kirjutades püüdnud realiseerida oma sügavamaid sisemisi kõlavisioone, neid poolkuuldavaid-poolnähtavaid maailmu oma suutlikkuse piires (ja neid piire pidevalt nihutada püüdes) partituurideks vormistada ja seejärel reaalsest tulemusest saadud kogemustest õppides soovinud järjest täpsemalt tabada seda oma kõlakujutlust … see on olnud üks katkematu teekond. Ja need stilistilised suunamuutused sel teekonnal on sündinud seesmisest vajadusest; äratundmisest, et miski on ammendunud. Mitte et ühiskondlik tellimus oleks muutunud või mingi kõrgelt hinnatud kriitikute arvamus oleks mind kuidagipidi mõjutanud. Ehkki oluliste inimeste hinnangud võivad mingil moel alateadlikult mõju avaldada, ma ei väidagi, et olen täiesti immuunne selles osas.

 

Mitte keegi ei ole.

Ükski inimene pole saar. Me kõik võtame vastu tohutul hulgal infot iga päev, sõltuvalt sellest, mida me loeme, vaatame, kuulame; me mõtleme järele ja analüüsime seda kõike. Selles ongi küsimus, et ei tuleks võtta mehaaniliselt omaks mingisugust järgmist vaadet või mingit uut platvormi, kuna keegi autoriteet ütles: vaat nüüd tehakse nii. Tõeliselt uute seoste leidmine toimub väga pingelise vaimse töö tagajärjel ja samas kuidagi iseenesest. Siin on justkui vasturääkivus, kuid igasuguste avastustega on nii, et need tulevad vahel kuidagi pooljuhuslikult. Aga ilma pingelise tööta ei leia see juhus sind üles.

 

On tähtis need avastused ära tunda ...

Jah, siin on äärmiselt oluline osa vahedal intuitsioonil. Tabada ära see ootamatult ilmnenud miski, millest võib saada su helikeele üks olulisemaid ehituskive.

 

Mainisid, et Niguliste saal on sobiv elektronmuusikale … On sul oma lemmiksaalid – et just seal kõlab see muusika nii?

Kuna ma valdavalt kirjutan orkestrile, siis on mind ka kõige rohkem erutanud need saalid, kus mängivad suured sümfooniaorkestrid. Paljudes on õnn olnud ka enda teoseid kuulda, näiteks mõned kuulsad vana Euroopa saalid nagu Musikverein Viinis, mis on täiesti võrratu – kunagi mängis David Geringas seal mu tšellokontserti ja siiamaani mäletan seda. Samamoodi Amsterdami Concertgebouw, kus on olnud rõõm kuulda viiulikontserti, topeltkontserti "Noesis", hiljuti "Solastalgiat". Uutest saalidest viimane ohoo-elamus oli hoopis Suntory Hall Tokios, seal juhatas sel kevadel Olari "Phantasma't". Siis ma sain aru, miks seda loetakse viie parima hulka maailmas. Teine fantastiline saal, mida tunnen juba ammu, on Birminghami Symphony Hall. Seal on Paavo Järvi käe all ECM-ile salvestatud "Exoduse" plaat. Ka Pariisi filharmoonia uus saal on minu arust õnnestunud, väga mõjuv nii visuaalselt kui ka eeskätt akustiliselt, "Sow the Wind …" kõlas seal suurepäraselt. Saalid on ju nagu instrumendid, nende akustikat timmitakse veel kaua. See vanade heade saalide kõlamaagia on kirjeldamatu müsteerium. Kusjuures Concertgebouw saal on paradoksaalne selle poolest, et ega orkestril pole laval üldse mugav olla, mängijad ei kuule üksteist hästi. Aga see, mis kõlab publikule, on võrratu.

 

Praegu loodavas muusikas eksisteerib palju eri suundi, samal ajal aga näib, et kokkuvõttes nad nivelleeruvad millekski väga üldiseks ja sarnaseks. Kas on võimalik nüüdismuusikast destilleerida mingid põhisuunad või on kõik väga individuaalne?

Individuaalne on ta igal juhul nii või teisiti. Aga määravaks saab, kui eredalt see individuaalsus väljendub, kui tugev on looja isikupära. Kui veenev ta nägemus on, mida on tal öelda enda valitud vahenditega. Ütleme nii, et su tööriistakastis leiduvate vahendite karakteristika ei garanteeri iseenesest veel midagi. Põhisuunad … aeg-ajalt mulle tundub, et mingid vanad vastandused, mis mulle juba 1970-ndatest tuttavad, kistakse pisut modifitseeritud kujul uute põlvkondade ilmudes ikka ja jälle üles. No et näiteks kusagil on Nico Muhly ja kusagil Clara Iannotta ja ega nemad juba ühist keelt ei leia. Aga mis sest ikka. Jah, mingeid eristusi on ju alati võimalik teha, on väga pointillistlikult kirjutavaid heliloojaid, on neid, kes huvituvad peamiselt musique concrète instrumentale'st à la Lachenmann, on postspektraliste, uuskompleksseid postserialiste, postminimaliste, neoromantikuid jne, aga ometigi ei taga ükski mainitud suund iseenesest seda, et just sel suunal tegutsedes oled kohemaid "õigel teel". Ega ma ei oskagi vastata …

 

Ega sa ei peagi vastama …

… aga see teemadering mind sedavõrd ikkagi huvitab, et ma aeg-ajalt vaidlen mõttes justkui erinevaid seisukohti esindavate inimestega. Sest ikka räägitakse eksperimentaalsest suunast või radikaalsest avangardist kui millestki, mis olevat olemuslikult uus. Aga mida ma näen, on see, et järgitakse traditsioone, mis sellest, et tegemist on lühemate traditsioonidega. Mõned juured on 1970-ndates, mõned1960-ndates või 1950-ndates. Permanentne revolutsioon, nagu Kuubas. Kui noored entusiastlikud lapsed tunduvad uskuvat, nagu avastaksid nemad seda kõike uuesti, paneb see muhelema. Pigem siiski toimub rõõmus jalgratta leiutamine. Nii et kui siis revolutsionääri positsioonilt öeldakse mõne neist erineva suundumuse esindaja kohta, et "see on eilne päev", siis oleks tark ütlejal endale aru anda, et ka nende tegevusvaldkond on tihedasti seotud eilse päevaga. Ainult et üks eilne päev on ajateljel pisut lähemal ja see teine eilne päev on pisut kaugemal. Võtame näiteks mikrointervallid. Alois Hába hakkas sellega pihta juba kahekümnendatel aastatel. Või mõtleme nn laiendatud instrumendi tehnikatele, kirjutame näiteks sooloviiulile, kasutades poogna asemel kõikvõimalike muid atribuute ja ei kasuta kordagi poogna abil kõlama pandud keele heli. Aga ka see on eilne päev. Kuhu ma tahan jõuda: et selles iseenesest ei olegi küsimus. Küsimus on milleski tunduvalt olulisemas kui selles, millistele neist traditsioonidest sa tugined, millised neist on rohkem või vähem aktseptaablimad. Diskussioonid, mis jäävad sellisele pinnale, et mis on kaasaegsuse mõttes see kõige õigem, on minu meelest täiesti mõttetud ja viljatud. Kõiges, mis loodud praegu neist erinevatest traditsioonidest lähtuvas, on võimalik leida midagi väga isikupärast ja väga head. Paraku vastupidiseid näiteid lihtsalt on rohkem. Sest head isikupärast muusikat on üldse vähem kui võrdlemisi keskpärast. Ja sel juhul ei päästa ka kuitahes pretensioonikad

radikaalsusele panustavad vahendid. Ka mitte pretensioon siirusele ja lihtsusele. Pole midagi parata.

 

 

Kes on sinu enda jaoks olnud olulised heliloojad?

Neid on palju. Eri eluetappidel on mulle inspireerivalt mõjunud väga erinevad ja erinevatest ajastutest pärinevad muusikaloojad. Olin TPI aulas Pärdi "Tabula rasa" esiettekandel septembris 1977, see sündmus märkis terveks eluks mõõdu sellest, milline võib olla ühe kaasaegse teose ulatuvus igas aspektis. In Spe aegadel olin lisaks progerocki suurkujudele vaimustuses gregoriuse laulust, Obrechtist, Ockeghemist, des Prez'st ... Ühtlasi avastasin tänu Leo Normeti loengutele Xenakise, Ligeti ja Nørgårdi. Viimatinimetatu loomingust avaldasid mulle sügavat muljet "Voyage into the Golden Screen" ja "Iris". Hiljem, kui tutvusin spektraalmuusika viljelejate töödega, tundus mulle, et Nørgård oleks justkui midagi sarnast teinud juba enne Grisey'd ja Murail'd. Ja veel hiljem avastasin, et selle arvamusega ma ei ole üksi – tunnustatud inglise helilooja Julian Anderson on samuti väitnud, et "Voyage into the Golden Screen" on esimene instrumentaalne spektraalkompositsioon ...

1980-ndate alguses olin vaimustatud Steve Reichi loomingust, üheksakümnendatel innustasid mind edasistele otsingutele Magnus Lindbergi – kellega saime headeks sõpradeks – tolleaegsed orkestriteosed. Tegelikult on mõjutajaid olnud terve plejaad, sest kogu muusika, mida ma olen kuulanud, on ilmselt mingil kombel mulle mõju avaldanud – positiivselt või negatiivselt, ei mängi rolli, sest igatahes olen kuuldule reageerinud teadlikult või alateadlikult, rohkemal või vähemal määral ja eks see kõik väljendu kuidagimoodi minu kompositsioonides.

 

Eelpool oli juttu, et Suntory saalis Tokios esitati tänavu aprillis Olari Eltsi dirigeerimisel su "Phantasma't". Tallinnas tuleb see ettekandele oktoobris. Kas lugesin Tokio materjalidest õigesti välja, et tsiteerid seal Beethoveni "Coriolanuse" avamängu?

Jah, kasutan teema kontrapunkti, aga seegi ei ole otsene tsitaat, kollaažilik vahelõige, vaid ilmub nagu vaim ja siis kaob … Ma valmistan teda sel moel ette, et pikkamööda hakkab ilmuma rütmiliselt ja intonatsiooniliselt järjest enam originaaliga sarnanev kujund. Esimesel korral ühes kihis puhtana ilmudes kaob ta ka kohe, nii et ei saa arugi, mis see nüüd õieti oli. Aga mingi déjà vu justkui väreleb õhus.

 

Miks "Coriolanus"?

"Phantasma" sündis tänu Olari Eltsi initsiatiivile. Mingil hetkel ta ka mainis, et mõni orkester – üks oli vist BBC SO – tundsid huvi võimaliku Beethoveni-teema vastu. Selge see, Beethoveni 250. sünniaastapäev ju tulemas. See tundus mulle intrigeeriv. Kõigepealt mõtlesin, et miks mitte, ma lihtsalt "immutan ennast" Beethoveniga seda teost kirjutades ja vaatan eksperimendi korras, kas ilmneb mingeid alateadlikke mõjutusi. Niimoodi ma oma päevi mööda saatsin, kuulates Beethoveni sümfooniaid ja muid orkestriteoseid parimates ettekannetes. Aga siis meenus, et võib-olla just tänu Beethovenile saigi minust helilooja. Lugu on järgmine: mu isa sattus noore poisina sõja ajal kuulama krabisevast raadiost Beethoveni "Coriolanuse" avamängu. Ja ta olevat olnud täiesti nagu šokis pärast seda, olevat nutnud ohjeldamatult. Olles varasemalt kuulnud ainult  kirikulaule ja lihtsaid viise kitarril, mida tema isa mängis, ei teadnud ta, et selline muusika üldse võib olemas olla. Ta võis olla siis nii üksteist-kaksteist. Sellest hetkest alates hakkas ta teadlikult uurima, kes on see Beethoven ja mida ta veel on teinud – ja avastas nii enda jaoks klassikalise muusika. Selleks ajaks kui mina sündisin, oli isal juba suur plaadikogu, mida ta pidevalt täiendas ja muidugi kõlas neilt plaatidelt iga päev klassikaline muusika. Ta oli ise ära õppinud klaverimängu, mängis Beethoveni sonaate ja muudki. Kuni elu lõpuni, muide, mängis ta klaverit lehest minust paremini. Nii et see ühendus "Coriolanusega" põhineb täiesti isiklikel seostel! Ilmselgelt see avamäng tegi minu isast tohutu klassikalise muusika armastaja ja tänu sellele kasvasin ma üles õhkkonnas, kus kodus kõlasid iga päev Haydni kvartetid ja Bachi kantaadid.

 

Väga ilus seos.

Mul oli "Phantasmat" ka selles mõttes huvitav teha, et ma ei ole ju seesuguse tsiteerimisega varem tegelnud. Ja nüüd märkasin, et huvitav, kuidas mingid asjad on õhus – Ülo Kriguli loos "kuskil … kõlade murdudes", mida mängiti Rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu avakontserdil, imbub lõppu Mahler ka salamahti. Alles siis, kui ta on juba kohal, taipad, et oo, siia siis jõudsime. Väga ilus.

 

Kui sul kodus oli selline klassikaline muusikaline taust, millal leidsid enda jaoks rockmuusika?

Kuna isa jaoks olid klassikalised heliloojad ikka paleused, siis sõna "helilooja" kõlas  minu jaoks nii, et … ainult Jumal oli sellest üks aste kõrgemal. Mul ei tulnud pähegi, et mul võiks heliloojate sekka asja olla. See, kuhu mul võis asja olla, oli midagi muud. Avastasin 9-10 aastasena enda jaoks Ameerika gospelmuusika, mis imbus siiakanti läbi kiriku ringkondade. Lõin Kärdlas ise oma eakaaslastega mingisuguse grupi, kus ma mängisin basskitarri ja üht poissi õpetasin, kuidas ta peaks trummi mängima, tema õde mängis klaverit. Sain juhatust ja abi pillide hankimise osas tuttavatelt Tallinna metodisti kiriku bändist. Neil olid vinged pillid ja puha, tegid palju ambitsioonikamaid asju. Mõne aasta möödudes kujunes nii, et seal pandi mu tegemisi tähele, arvati, et olen hea kuulmisega ja andekas vend ja kutsuti paari projekti mängima basskitarri. Olin siis neliteist. Üks sõber, Herbert Murd, kellega sain siis tuttavaks ja kes mängis selles bändis trummi, tõi mulle kuulata varase proge-rocki pärleid nagu Emerson, Lake and Palmer, King Crimson jt. See oli põrutav avastus. Muide, tänagi võime neid kuulata ja öelda, et sellist muusikat tehti ainult siis ja just siis ja pärast enam mitte. Selle kõige kaudu jõudsin uuesti tiiruga tagasi kummalisel ja paradoksaalsel kombel  hilisromantilise ja varase XX sajandi orkestrimuusikani, kust need progebändide muusikud ise inspiratsiooni leidsid, nii et see oli üks väga iseäralik ring.

 

Vabakiriku koguduste muusikaline tegevus oli (ja on) väga tihe ning mitmekesine. Ja see avaldas mõju, nagu praegugi jutust välja tuli.

Sealt kaudu see tuli, sest olin usklike vanemate laps ja need olid ringkonnad, kus ma tänu sellele liikusin ja sõpru leidsin. Aga just tahe ja soov ise midagi teha viis selleni, et ma hakkasin oma viisikesi ja laulukesi sepitsema nii juba 10-aastaselt, ehkki keeldusin minemast lastemuusikakooli, kuna ma kartsin seda … Ma olin laisk loomulikult, no milline poiss ei oleks laisk – mõtlesin, et pean hirmsasti harjutama. See ei tähenda, et ma ei oleks olnud klaveri taga, proovinud mingeid asju kõrva järgi mängida ja harmooniaid leiutada – vaat see oli tõeline jalgratta leiutamine.

Olen palju kahetsenud, et mulle ei avaldatud rohkem survet, aga isa pooldas vabatahtlikkust ja kuna ma ise ei avaldanud soovi minna lastemuusikakooli, siis tema peale käima ei hakanud. Aga Tallinnas ansamblis mängides tabasin ära, et kõik need, kellega koos ma mängin, on Otsa-koolis, muusikakeskkoolis või juba konservatooriumis. Mõistsin, et muusikat teha, nagu ma seda järjest enam soovin, hobikorras ei saa. Õppisin siis juba Tallinna 1. keskkoolis (praegu Gustav Adolfi gümnaasium) matemaatika-füüsika eriklassis, kavatsedes minna Tartusse matemaatikat edasi õppima. Üks  põhjus oli ka see, et sain Kärdlast ära, sain vanematekodust vehkat teha, et mängida selles Tallinna bändis. See oli mu tegelik mõte. Parem ettevalmistus ülikooliks oli ettekääne ... Selle ühe aasta jooksul sain aru, et pean ikkagi muusikat hakkama õppima, sest see on see, mida ma tegelikult tahangi üldse teha elus. See jõudis mulle kohale võrdlemisi hilja, 15-aastasena. Siis saingi jala ukse vahele. Astusin sisse Otsa-kooli löökpillide erialale.

 

Ja kuidas sa flöödini jõudsid?

Oli kena inimene Maris Kapral (nüüd Lend), kes õppis flööti konservatooriumis esimesel või teisel kursusel. Küsisin, kui kaua ta enne on mänginud ja ta ütles, umbes kolm aastat. Misasja?! Sest ma arvasin, et flööti, mis on nii ilus pill, tuleb hakata õppima viieaastaselt. Nagu viiulit. Tahtsin õppida sellist pilli, millel saaks mängida Bachi, Händelit ... Ksülofoni peal nagu polnud see. Maris laenas mulle oma isa pilli ja hakkas mind õpetama, nii et flöödi erialale läksin juba kevadel üle. Kaljo West võttis mind oma õpilaseks, mille eest olen talle siiani väga tänulik. Otsa-koolis viimasel kursusel olin formeerinud ümber oma esialgse ansambli Esra, kutsunud sinna Riho Sibula mängima kitarri. Selle ansambli nimeks sai In Spe. Tartu muusikapäevadel 1980 tõi mulle loominguauhinna "Sümfoonia seitsmele esitajale", see oli üks töö, millega astusin sisse konservatooriumi. Aga juba enne seda soovitas muusikaajaloo õpetaja Raili Sule, et mul tuleks kompositsiooni õppimisele mõelda. Ma olen õudselt tänulik talle selle eest. Pärast seda mõtlesin, et mis mul kaotada on, tegin veel Anti Marguste juures mingeid väikseid prelüüdikesi ja asju, sain sealt esimesi näpunäiteid, aga need jäid ainult paariks korraks. Niimoodi kõik see sammhaaval edenes seesmisest äratundmisest lähtudes. Õigel ajal olid kohal õiged inimesed, kes andsid hüva nõu ja julgustasid.

 

Konservatooriumis õppisid Jaan Räätsa juures.

Kuna mul juba oli KGB poolt juurdekleebitud antisoveti taust, siis olevat tollane rektor Viktor Gurjev öelnud, et seda meest me küll siia vastu ei võta. Varasemalt juba taheti mind ja Mart Metsalat Otsa-koolist välja lüüa, sest mängisime usinalt kirikubändis ja andsime kinnitamata kavadega ja ilma esinemislubadeta kontserte. Aago Rääts, kes õppis ka Westi juures flööti, oli oma isale minu eest kõvasti kostnud, et andekas vend jne, siis Jaan oli öelnud Gurjevile – Jaanil oli tugev positsioon EKP Keskkomitees –, et võtab mind kooli oma käendusel. Ilmselgelt see mõjus.

 

Kas sul muidu otse oli ka KGB-ga kokkupuudet?

Oli küll jah, mind kutsuti Pagari uulitsasse, ohvitser Valdur Timusk kisendas seal ja ähvardas ja sõitles.

 

Lõpetasid viieaastase õppe nelja aastaga. Olime samal kursusel, aga lõpetasid aasta varem, eksamitööks esimene sümfoonia.

Sel olid praktilised põhjused, ma tajusin, et mul pole siit koolist enam midagi võtta. Ja samal ajal oli tohutu vaesus majas. Noor perekond, kaks väikest last, see ajas mind takka. Ma teadsin, et enne kui ma konservatooriumi lõpetanud pole – see oli puhas pragmatism –, mind heliloojate liidu liikmeks vastu ei võeta ja seega minult mingeid teoseid ei omandata. Mis mul siin enam passida oli. Ja nii ta läks. Sain oma eksamid tehtud. Mõned ka ausõna peal. See oli ikka müstiline aeg küll … Mulle pandi ühes punases aines, vist teaduslik kommunism, ausõna peale hinne ära. Olid sellised lahked ja vahvad mehed. See õppejõud ütles, et tema mu lõpetamist takistama ei hakka, aga võttis lubaduse, et ma toon talle hiljem mingi töö ära. Muidugi, see töö on siiamaani tegemata … nii et see on üks lubadus, mida olen oma elus murdnud. Aga ma ei kahetse.

 

Tahtsin veel In Spe kohta küsida, et vahel harva, kui sa oled nüüd laulnud In Spe asju, tundub mulle, et sinu sees käivitub nagu mingi teine mootor.

See on väga täpne tähelepanek, sest ma astun seal ühte hoopis teise rolli. Olen ikkagi olnud bändi frontman ja see tunne on päris pöörane, ütleme nii. Siin-seal niisugustes mõnevõrra avalikkuse eest suletud paikades esineda – need on olnud nauditavad vahepalad.

 

Tuleme nüüd tagasi 1. sümfoonia juurde.

Igaüks, kes mu loomingu ametlikku nimistut on vaadanud, on tähele pannud, et 1. sümfoonia on sealt välja nihverdatud. No kohe jõuab sinna tagasi – aasta eest suvel kirjutasin selle ümber. See oli huvitav kogemus. Olin juba aastaid mõelnud, et kunagi tahan selle rahulikult üle vaadata, ja siis oli mul vaba aega.

Lasin endale saata oma käsikirja teatri- ja muusikamuuseumist, raadiost sain salvestise, sest ERSO on seda kunagi mänginud. Elasin oma tolleaegsete kujutluste maailma uuesti sisse. See oli võrdlemisi omapärane, sest olin nagu kahes rollis: püüdsin uuesti omaenda naha vahele pugeda ja aru saada, et mida ma siis tahtsin. Õnneks see kõik tuli mulle meelde. Teisalt olin ma kõigi tänaseks kogunenud kogemustega oma noorele minale mentor, kes mõistis suurepäraselt tolle noore inimese soove ja samuti tema toonast tehnilist küündimatust. Töötasin küllaltki tublisti ümber esimese ja kolmanda osa, teine jäi peaaegu selliseks nagu ta oli, aga siiski väikeste lisandustega. Nüüd pannakse 1. sümfoonia oma algsel kujul lukku ja esitamisele tuleb revideeritud visioon, mis ikkagi adekvaatselt peegeldab mu tolleaegseid esteetilisi ideaale. Meloodilis-rütmilis-harmoonilisi käsitlusi ma ei muutnud ja ses mõttes ma seal oma tänaseid trikke ei tee. Partituur on lihtsalt puhtalt kogenematusest tulenenud rumalustest vabastatud, nii et ei ole häbi seda anda ükskõik millise dirigendi kätte. Tõnu Kaljustel ongi plaan seda uuel hooajal Tallinna Kammerorkestriga ette kanda.

 

Huvitav, et elasid uuesti sisse 1984. aasta mõttemaailma ja oli väga aus, et parandasid ainult tollaseid rumalusi oma praeguste kogemuste najal.

Ma mäletasin täpselt, mille poole ma siis püüdlesin, rääkisin ka Räätsale, et tahaksin näiteks elektroonilist kaja orkestrisse lahti kirjutada. Räätsale see teema ei läinud korda, ta arvas, et ma ei peaks asju nii keeruliseks ajama. Mulle aga väga meeldis Lepo Sumera 1. sümfoonia ja sealsete kõlaruumide tekitamine, olin sellest väga inspireeritud. Kusjuures – Lepo vaatas selle minu diplomitöö ka läbi, kui see oli juba valmis, ja kirjutas väikestele märkepaberi lehtedele igasugu õpetlikke kommentaare iga lehekülje kohta, sellest oli mul hiljem suur abi. Aga siis oli lugu juba valmis, salvestatud ja midagi muuta oli hilja.

Aga jah, mingi lühikaanonite küsimuse kolmandas osas lahendasin nüüd teisiti, võttes abiks mõnevõrra hilisema tarkuse, mida ma "Insula deserta" keskmises lõigus pruukisin aastal 1989. Kuid siis ma ei tulnud selle peale … Aga huvitav: ma vaatasin, et ka siis oli mul muusikalises mõtlemises juba mingisugune lainekujulise arendusprintsiibi alge olemas, mille ma nüüd selgemalt välja tõin. Kuidas saabki inimene teatud asju osata, kui ta nii väheste kogemustega kirjutab esimest sümfooniat, väga palju tegin siis ikkagi üksinda omaenese olematust tarkusest.

 

Sa mainisid kõlaruumi tekitamist – see on sul väga köitev, fantaasiarikas, eri teostes eri moodi lahendatud. Muusikalise materjali arendus on nagu pidev teel olek, materjali lahti harutamine paljudes suundades, selle potentsiaali avamine. Alati on paeluv jälgida, kuidas sa näed mingis materjalis, struktuuris võimalusi ja need välja tood.

Rõõm kuulda! See ühest tuumelemendist pideva arengu läbi katkematult sidustatud üha pikenevate ahelate loomine tõesti huvitab mind väga. Alguses kätte antud kõlakompleks, intonatsioon, rütmiline algstruktuur, teatav žest – mistahes miski, mida võime nimetada ka temaatiliseks tuumaks – peab omama piisavalt potentsiaali hoidmaks käigus kogu järgnevat arengut. Samuti peab seal peituma potentsiaal võimaldamaks arengute erinevaid suundi, võimaluste paljusust. Igasuguseid mutatsioone. Erinevad perspektiivid ja nende suhestamine, see huvitab mind väga. Ka elus on nii. Võid ühele ja samale sündmusele läheneda erinevast ajalisest perspektiivist või muudest asjadest, näiteks sotsiaalsest kontekstist sõltuvalt, ja imestada, kui erinev võib tunduda üks ja seesama sündmus.

 

Selles peitub ka mäng, draamalikkus.

Kahtlemata. See annab teosele elu. Võid ju luua uhke muusikalise arhitektoonika, aga see on üks aspekt. Teine aspekt on, et sa pead selle hoone täitma karakteritega, elu energiaga. Minu arust on mõlemad hädavajalikud.

 

Mäng ja draama seostuvad ka ooperiga … "Wallenbergi" kaudu said ilmselt olulisi asju öelda ühiskonna kohta. Kas ooperiga saab otsesemalt ühiskonda mõjutada või vähemalt on see lootus?

Mul seda lootust ei ole. Ooper saab küll selgemalt osutada olulistele teemadele, aga kas sellel ka tagajärg on, kas sellest midagi muutub – kahtlen väga. Lootus võib säilida, et näiteks mõni inimene, kes on võimu poolest võtmepositsioonil ja on näinud midagi ooperilaval, mis  puudutab temaga seotud valdkonna asjus teda kuidagi eriti emotsionaalselt, mõtleb mitu korda järele, enne kui ta annab mõnele otsusele oma pooldava või mittepooldava allkirja. Kuid ka see on ikka väga ebatõenäoline konstruktsioon. Ma eriti ei usu, et muusika inimesi paremaks teeb, sest tahe muutuda peab ikka inimesel endal sees olema. Muusika võib kaasa aidata, töötada stimulaatorina. Aga et ta ise niivõrd maagilist jõudu omaks … me oleme läbi ajaloo näinud küll, kuidas muusikalembesed diktaatorid või muud võimukandjad on igasugu sigadusi teinud, hoolimata sellest, mida nad naudivad oma jõudehetkel.

Mida muusika abil saab võimendada, on minu kui ühiskonna liikme või kodaniku positsioon. Kui ma olen saanud kas teose pealkirja, saatesõna või vokaalteose puhul tekstikorpuses peituva sõnumi kaudu midagi välja öelda, olen ühe teoga näidanud oma arusaamist maailma asjadest. Mul on mõnevõrra kergem elada pärast seda. See ei ole isegi rahulolu. Kunstnik võtab küll seisukoha, aga oleks naiivne arvata, et sellega maailma muudetakse.

 

Mis sind meie ühiskonnas praegu kõige enam häirib?

Tohutult häirib mind see, et järjest enam võtab avalikus ruumis võimust mingisugune ülesköetult hüsteeriline ja madalatel instinktidel baseeruv õhkkond, mistõttu väga suur hulk tundlikke ja samas selgelt ning ratsionaalselt mõtlevaid ja terava tajuga inimesi on tasapisi välja lülitatud pidevalt tuure koguvast diskussioonist. Dialoogiks ei ole seda ammu enam võimalik nimetada. Pigem ütleme nii, et eelpool nimetatud omadustega inimestel ei ole enam mingit soovi osaleda selles vastastikuses süüdistuste ja solvangute laviinis. Kohe, kui sa julged võtta sõna mingitel vähegi tundlikumatel teemadel, lajatatakse sulle tempel otsaette: selge, oled siis "nende" hulgas! See ei puuduta ainult Eestit. Ameerikas on see nii ja järjest rohkem mujal Euroopa riikides. Ühesõnaga, maailm on mustvalge, pole siin mingit peenutsemist, oled kas liberast või ekreiit. Ma ei kvalifitseeru omateada kummakski.

Tasand, milleni on jõutud, on minu jaoks muret tekitav. Väga ebaterve.  Õnneks on inimesi, kes ikkagi püüavad avaramalt ja mitte kitsast kildkondlikust vaatenurgast lähtudes mõista paljude häirivate tendentside põhjuseid ja tagajärgi, sest need on ju seotud omavahel. Ühtesid ei oleks ilma teisteta. Aga kui erinevad leerid klammerduvad oma tegutsemisviiside ja positsioonide õigustamisse sel moel, mis välistab juba eos võimalusegi, et mingis aspektis võib tema oponendil olla õigus, siis ei ole üldse võimalik mingit mõistlikku dialoogi arendada. See tasand on läinud niivõrd madalaks, et teeb mulle füüsiliselt haiget. See tekitab hirmu. On midagi sarnast sellele, mida näiteks Thomas Mann oma "Võlumäe" lõpus kirjeldab, kuidas uksed hakkasid paukuma hoopis teistmoodi … See oli mingisugune metafüüsiline viha. Midagi niisugust on praegu meie ühiskonnas ja see on kohutavalt halb asi. Ma muidugi ei arva, et see päädiks nii, nagu  juhtus möödunud sajandi alguses, aga samas õhustik on äärmiselt ebameeldiv ja ebaterve. Selline vastandumine ja vaenulikkus toob esile ühe iseäraliku agressiivse rumaluse.

 

Ja see on ohtlik ning levib väga kiiresti. Ma poleks kunagi arvanud, et Eesti demokraatlik ühiskond niisuguste vastandusteni jõuab.  Aga kindlasti tagantjärele tarkusega võib leida põhjusi ja arenguid, mingite komplekside mitte-väljaelamist, probleemide lahendamata ja selgeks rääkimata jätmist

… või lahendamise edasilükkamist, vargsi nurga taha sokutamist … et ei, seda, teist ja kolmandat probleemi ei ole, meil seda ei ole – aga siis ilmneb, et ikkagi on. Iga vale, olgu ta kui heade kavatsustega tahes fabritseeritud, ootab oma tõe tundi ja teinekord see võib ilmuda just sellise jõhkralt kätte maksva, brutaalse jõuna. Ja on siis seda vaja. Poleks ma eluski arvanud, et asi nii poisiks läheb, nagu meil Hiiumaa rahvapärases kõnepruugis öeldakse. Väga kurb.

Ja muidugi kõik see, mis toimub loodusega – peaks olema kurt ja pime, et seda mitte märgata. See südamevalu, ei miski muu, on sundinud mind kirjutama teoseid nagu näiteks "Solastagia". Kui me ikkagi räägime kümnete tuhandete liikide väljasuremisest lähitulevikus ja kusjuures ka siin pole asjad üheselt selged, siis see teema peaks olema kutsutute ja seatute keskel vägagi fookuses. Et kuidas on inimtegevus planeeti ikka sel kombel muutnud ja sellest siiamaani mingeid järeldusi ei mõisteta teha. Kogu poliitiline eliit peaks oma tähelepanu pöörama selles suunas, et teatud kokkuleppeid saavutada, kuidas looduslikel kooslustel võimaldada normaalselt edasi funktsioneerida, kuidas teadus ja poliitiline tahe võimaldaksid loodust säästlikult majandada. Aga see tundub täiesti ilmvõimatu olevat. Need on asjad, millest nii-öelda suu laulab, süda muretseb.

 

Kas tänapäeva inimene ei suuda näha laiemat pilti või on lihtsalt nii, et pärast mind tulgu või veeuputus. Omakasu on kõige tähtsam, oma karjäär ja oma tõde. Liiga vähestel on võime avaramalt mõelda, oma ego maha suruda.

Tundub, et need, kel on see võime, ei ole võtmepositsioonidel ja on üldse vähemuses. Mida üks väike inimene suudab siis teha, nähes, et ta oma kodutalus on linnulaulu võrreldes viie aasta taguse ajaga tunduvalt vähemaks jäänud? Kui otse aia taga tehtud ulatusliku lageraie järel kadusid aastaid mu puisniidul jalutanud sookured? Ma näen seda kõike … ja mida sa siis teed? Midagi ei tee. Lihtsalt elad seda üle tasapisi ja oled tänulik selle eest, mis sul veel järele on jäänud [naerab] – mõtled, et vähemalt ei tule nad mu õue peale, siin on minu maa, siin nad mu vanu puid maha võtma ei hakka.

 

Nagu sind tundma õppisin, oli mul selge, et oled kosmopoliit, juba õpiajal. See on nii harmooniline, kuidas sa kosmopoliitsuse ja kodutunde ühendad. Oled Hiiumaal, oled praegu mõned päevad Tallinnas – kas lähiajal on mingeid teiste linnadega seotud residentuure?

Algaval hooajal 2019/20 olen Zürichis Tonhalle orkestri juures resideeruv komponist. Kaks esiettekannet jääb järgmisesse maisse: üks teos keelpilliorkestrite festivaliks The Bridge Glasgow's ja 3. viiulikontsert, mida ma praegu kirjutan. See tuleb esiettekandele Vadim Gluzmani ja  Frankfurdi raadio orkestriga Alte Operis. Dirigeerib Andris Poga. Vadim oli selle initsiaator. See on muide neljas teos, mille Frankfurdi raadio orkester on minult tellinud. Esimene neist oli 1. viiulikontsert, mida mängis Isabelle van Keulen ja juhatas Hugh Wolff ja sellest saab nüüd 20 aastat.

 

Minu meelest pole sa ühelegi instrumendile kirjutanud kolme kontserti.

Jah, ise ka imestan, miks need suurepärased viiuldajad just minult on kontserte tahtnud. Aga kolmas erineb hiljuti kirjutatud teisest juba värvipaleti poolest, ma kasutan seal suurt kolmest orkestrikoosseisu.  Teine on väikse keelpillikoosseisuga pluss üks löökpillimängija. Sellest tulenevalt toimib kolmandas viiulikontserdis orkestri ja solisti vaheline interaktiivsus hoopis teisel moel. Kuid sellele järgnevalt olen lubanud Emmanuel Pahudile kirjutada flöödikontserdi! Tellijaks tõeline superkollektiiv – Berliini Filharmoonikud.

 

Kirjutad palju orkestrimuusikat, kus dirigentidel on otsustav roll.

Huvitav on olnud pikkade aastate jooksul lähedalt jälgida mu heade sõprade Olari Eltsi ja Paavo Järvi tööd erinevate orkestritega, nende loomingulist arengut. Väga erinevad persoonid, erinevad tehnilised lähenemised. Ja tänu neile on sündinud suur hulk mu orkestripartituure. Kuna mu peamine kiindumus on sümfooniline muusika, on kõik orkestri ja dirigeerimisega kaasnevate peente psühholoogiliste nüanssidega seonduv mulle äärmiselt huvipakkuv. Ma olen väga palju õppinud nii proovi- kui ka plaadistusperioodidest. Dirigentidest sõltub mitmeski mõttes palju. Tõnu Kaljuste, kellega mu koostöö just 1990-ndatel oli väga tihe, saavutas selle, et Manfred Eicher hakkas ECM-ile minu muusikat salvestama. Paavo on mitmeid mu teoseid viinud maailma parimate orkestrite kavadesse. Ja kui Arvo Volmer poleks kangekaelselt "Wallenbergi" Estonia kavasse ajanud, poleks Eesti publik seda üldse näinud. Tänu Anu Talile sündis jällegi 6. sümfoonia "Strata". Nüüd on Endrik Üksvärav üles leidnud mu koorimuusika ja juhatab suure innuga. Viimastel aastatel ka Risto Joost, Kristiina Poska ja Mihhail Gerts on dirigeerinud mu instrumentaalkontserte ja orkestriteoseid. Erinevad nägemused on põnevad! Hiljuti juhatas Marin Alsop Londoni Filharmoonikutega Stewart McIllami soleerides pikolol "Solastalgiat" ja see interpretatsioon erines väga huvitavates nüanssides näiteks Stéphane Denève'i ja Vincent Cortvrint'i omast, kes tegid seda Amsterdamis Concertgebouw orkestriga. Kuulata ühe ja sama teose erinevaid esitusi niisuguste orkestritega, annab heliloojale väga olulist emotsionaalset tagasisidet.

 

Kas õppisid Paavo Järviga samal ajal Otsa-koolis?

Mina olin viimasel kursusel ja tema alustas. Kurioosne lugu – sama dirigeerimisõpetaja käest saime tunde, see oli Enn Kiviloo, kes elab praegu Hiiumaal. Ja ükskord oli isegi nii, et olime koos tunnis: Paavo juhatas ja mina vaatasin pealt,  siis mina juhatasin ja Paavo vaatas pealt. Kutsusin ta In Spesse mängima ksülofoni ja vibrafoni. Proovid juba käisid, aga siis Järvide perekond emigreerus. Peaaegu oleks meil hakanud olema ühine bändiminevik.

 

Su elus on olnud väga ränki olukordi. Raske südamehaigus ja keeruline südameoperatsioon võib inimest muuta.

Perspektiive see ikka muudab, tajusin lõplikkuse võimalikkust kuidagi käeulatuses. Ja seda tunnet, kui usaldad oma keha täielikult parimate spetsialistide hooleks, ei saa unustada. Loomulikult tõenäosus, et võib midagi fataalset juhtuda, oli ülimalt väike, aga  see ei olnud ka täiesti olematu. Mida operatiivne meditsiin suudab, on imetlusväärne. Siinkohal sügav kummardus südamekirurg Ants Paapstelile ja kardioloog Ülle Ventslile! Sellesse võrdlemisi ränka aega jääb ka ühe teose komponeerimine – "De profundis" orkestrile. Esiettekanne oli Soomes Olari Eltsi ja Helsingi linnaorkestriga.

 

"De profundis" ("Sügavikust hüüan sinu poole, Issand") on ju temaatiline.

Alustasin seda paar kuud varem, vahepeale jäi operatsiooniaeg ja paar kuud, kus ma ei jaksanud midagi teha. Kardioloogid nägid kõvasti vaeva, et mu südant operatsioonijärgselt jälle õigesse biiti saada. Kevadel läksin selle partituuriga tasapisi edasi. Mäletan, ma ei ole ühtki kevadet sellise intensiivsusega endasse imenud. Need värvid olid nii eredad. Kuidas ma vaatasin taimede õitsemist – algul sinililled, siis ülased, meil tuleb ju kõik järgemööda. Sõitsime Annega mööda Hiiumaad palju ringi ja ma lihtsalt elasin seda kevadet läbi. Ja olin talle lõputult tänulik, et ta on minuga koos igasugustest vasktorudest läbi käinud ja on siiamaani mu parimaks sõbraks jäänud. No ja siis tegin "De profundise"  lõppu. [Paus] Eks lõpp saigi valgusküllasem kui loo pealkiri eeldaks [naerab].

 

Mida üldse sulle kodu tähendab?

Ta on su pesa. Lendad ringi ja tuled ikka tagasi. Armastad seal iga rohuliblet, millel kõnnid. See on paik, kus ma võin pisimatesse detailidesse süvenedes jälgida, mismoodi aastaajad vahelduvad, mismoodi ilm muutub. Kuidas aja kulg looduses väljendub. See paik, mida ma koduks nimetan, on talukoht Hiiumaal ja kõik sellega seonduv. Ja muidugi seal on mu tööruum, mu raamatud ja plaadid. Ses mõttes korter siin Tallinna kesklinnas ei ole sel moel kodu. See on tore koht, aga on, nagu olen ikka naljatamisi öelnud, Tõrvaahju talu saatkond Tallinnas. Mul on juurikas ikka väga sügavalt Hiiumaa pinnases. Mõistagi meeldib mulle reisida ja viibida seoses oma muusika esitustega mõnd aega suurlinnades nagu New York,  London, Berliin jne. Mõistan täiesti neid sõpru-kolleege, kes on oma kodud, oma elamised rajanud just sinna, sest nad on pidevalt kõikide võimaluste keskel. Ja kui vaja, siis nad lülitavad ennast kogu melust välja – lasevad söögi tuua korterisse ja kirjutavad seal midagi. Samas on neil see teadmine, et iga hetk, kui on soovi, on ka võimalus minna kõige erilisemat tipptaset pakkuvasse teatrisse, näitusele või kontserdile. Aga praegusel ajal on hoopis teised võimalused. Tänu kiirele internetiühendusele ei ole mul Hiiumaal mingi probleem minna näiteks Berliini digitaalsesse kontserdisaali. Ehkki olen seal keset metsa ja merd, on mul see võimalus ja palju muid sarnaseid ikka olemas. Need on need uue aja eelised, mis mul võimaldavad viibida eraldatuses, aga mitte isolatsioonis. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Muusika



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: