Piret Raud tõdes, et nimetaks oma raamatut "Kaotatud sõrmed" pigem lühiproosa kogumikuks. "Novellidel on teatavasti mingid reeglid, ma ei ole nii kindel, et kõik lood, mis selles raamatus on, neile klassikalistele novellireeglitele vastavad," ütles ta ja mainis, et koondas teosesse 13 erinevat lugu. "Igas loos räägivad erinevad inimesed mingist oma elus aset leidnud seigast, sealt leiab näiteks nii noore naise kui ka vana mehe, vaatenurgad ja isiksused on väga erinevad."

"Seda raamatut kirjutades huvitaski mind, kui palju erinevaid inimesi maailmas kohata võib," ütles ta ja kinnitas, et lasteraamatuid kirjutades mõtleb ta rohkem selle peale, mis inimesi ühendab. "Lastele on see omamoodi positiivne headuse sõnum, täiskasvanutele kirjutatud teoses on need kujud küllaltki erinevad, aga üks ühine asi on neil ka, nad oma eludes küllaltki ebakindlad."

"Raamatus on valdav selline nukker toon, aga samas on ka huumorit, mis on küllaltki mustavõitu, võib-olla igaühele ei sobi, aga mulle meeldib," sõnas Raud ja mainis, et see nukrus pole aga tingimata vihmane autoparkla nukrus. "Vastupidi, ka kaunis keskkonnas ja ilusates situatsioonides võib olla kurbust," rõhutas ta.

"Seda ma olengi märganud, et see kurbus, mis leiab aset päikselisel suvepäeval kuskil mererannal, võib olla üüratult kurvem ja valusam kui see, mis toimub kuskil matustel," tõdes kirjanik ja rõhutas, et samal ajal kõrvutab ta kurbust mustavõitu huumori ja absurdiga. "See on läbiv iseloomustav joon selles raamatus."

Lisaks täiskasvanutele mõeldud teosele "Kaotatud sõrmed" on kirjanduspreemiale nomineeritud ka tema lasteraamat "Juurtega aed". "Raamat räägib puudest, peategelasteks ongi puud," mainis Piret Raud ja kinnitas, et ta on ise ka väga suur puudesõber. "Mulle meeldivad eriti just raagus ilma lehtedeta puud, selline talvine aeg on minu arust tohutult ilus, sest latvade graafiline muster tuleb nii kaunilt välja."

"Ma tahtsin juba aastaid teha pildiraamatut puudest, aga sellist head lugu ei olnud," sõnas Raud ja lisas, et puudest on varem raamatuid kirjutatud küll, mistõttu ei tahtnud ta võtta klišeelist lähenemist. "Ei soovinud, et oleks mingi puukoll, kes müttab ringi ning kelle käed on oksad, seetõttu läks teosega aega."

"See on küllaltki tänapäevane raamat, mis räägib valusatest teemadest, ühelt poolt on seal metsade raiumise teema, teiselt poolt on sõdade teema ning ka see, et inimesed peavad pagema sõdade eest oma kodudest ja leidma oma koha kusagil mujal," mainis ta.

Kirjanik rõhutas, et püüdis seda murelikku teemat lastele jutustada nii, et see jääks ikkagi mingil määral helgelt kõlama. "Me nimetame teda lasteraamatuks, aga ma ei ole kindel, et ta just kõige väiksemale mudilasele nii väga meelejärele on, ta on pigem vanusteülene raamat."