Maarja Kangro sõnas, et "Isa kõrvad" on tema teine lasteraamat. "Üldarvestuses on see minu 15. teos, aga lastele pole ma seni eriti palju kirjutanud," ütles ta ja lisas, et selle teose üks põhilisi muusasid on olnud tema õepoeg. "Nüüd on ta juba viiene, aga kui ma need lood kirjutasin, oli ta kolme ja poole aastane."

"Veidi aega need lood ootasid oma illustreerimisjärge, sest minu õde Kirke Kangro, kes joonistas raamatule illustratsioonid, töötab kunstiakadeemias dekaanina ja selle kõrvalt on raske seda joonistamisaega leida," tõdes ta ja mainis, et lasteraamatut tuleb kirjutada nii, et sa ise seda naudiksid. "Nii on muidugi ka täiskasvanute kirjandusega."

"Laps on suhteliselt aus ja spontaanne lugeja, kuulaja või reageerija, ega laps juba viisakusest ei naera, kui ikka naljakas ei ole, siis ta ei naera, kui on vinge, siis ta kuulab mõnuga, kui on igav, siis sa näed seda tema reaktsioonidest," mainis Kangro ja lisas, et lapsele ei õnnestu selgeks teha, et tegu on kutuurilooliselt väga väärtusliku tekstiga."

Kirjanik selgitas, et teose "Isa kõrvad" lood ei räägi kangelastest. "Nendes lugudes on lapsed parajad väikesed isevalitsejad, kamandajad ja käskijad, kes nõuavad, et asjad käiksid nende tahtmist mööda," ütles ta ja tõi välja, et veidi oli talle eeskujuks ka lapsepõlves palju nalja teinud Heinrich Hoffmanni "Kolumats". "Seal olid väga naljakad lood lastest, kelle teod tõid kaasa teinekord katastroofilisi tagajärgi."

"Ma arvan, et niisugune humoorikalt kurjema poole näitamine lastele väga meeldib või nii ma vähemalt oma õdede laste pealt olen näinud," kinnitas ta ja mainis, et lastele mõjub inspireerivalt, kui nad näevad, et mõned teised lapsed on veel kurjemad ja halvemad.