"Sierra" keskmes on poiss, kes muutub rahvaralli ajal rehviks. Sürrealistliku rallimaailma kõrval jutustab "Sierra" ühe perekonna loo, näidates, milline võib olla lapsele peale surutud elumustrite hind.

"Sierra" on Joone esimene professionaalne film oma tudengifilmi järel. Animatsioonifilmi valmistamine algas juba kaks aastat tagasi. "See protsess on kulgenud seinast sina. Alguses oli lugu märksa rohkem rallikeskne, aga lõpptulemuses on keskseks saanud isa ja poja suhe. Fookus on päris palju nihkunud," sõnas produtsent Aurelia Aasa.

"Kui täitsa alguse peale mõelda, siis tuli Aurelia poolt see initsiatiiv, et võiks teha filmi. Siis hakkasin mõtlema, millest teha. Mulle meenus, et mu isa on kunagi loonud ühe ralliteemalise animatsiooni 16 mm filmilindile. Ja nii hakkas minu lugu arenema," ütles Joon, kes on isa tehtud nukufilmi põiminud ka "Sierrasse".

"See lugu on üsna isiklik, aga siiski filmilikult võimendatud versioon minu elust. Mulle tundus, et isa soovis, et minust saaks ka selline autoarmastaja nagu tema. Läks aga teisti. Samas on ta ju ise teinud kunagi nukufilmi, ju see osa kandus mulle üle. Filmis olev poiss on ka mingil määral rehvist huvitatud, aga kiige vormis."

Joon ütles, et festivalidel on korduvalt küsitud, kas tema isa on juba filmi näinud. "Isa ei ole filmi näinud, aga olen väga põnevil, mis ta sellest arvab. Meil on plaanis tulla sellega suvel Eesti publiku ette, ning ma tahan, et isa näeks seda suurelt ekraanilt."

Musta huumorit sisaldav "Sierra" on olnud edukas rahvusvahelistel festivalidel, ning produtsent Aasa sõnas, et nii on ununenud ka filmi tegemise keerulised väljakutsed. "See protsess on olnud, jah, väga stressirohke. Aga tagantjärele seda stressi ei mäleta, see ununeb."

Aurelia Aasa: isegi kui lühifilm levib välismaal, ilmub see Eestis ikka justkui kuuvarjutus

Filmi esilinastus oli maailma suurimal lühifilmide festivalil Clermont-Ferrand. "Pärast seda on film rännanud nii Ameerikas kui Euroopas. Saabuvatest festivalidest võiks mainida San Francisco filmifestivali, mis on muuseas Ameerika vanim," ütles Aasa. Produtsent lisas, et tal on tunne, et festivalidel toimuv jääb Eesti inimestele segaseks. "Ei saada täpselt aru, et mis nendel festivalidel tehakse. Aga tegelikult on festivalipublik väga kirev ja linastuvad filmid on tõepoolest mõeldud kõigile. Ei ole liiga art house," sõnas Aasa. Ta tõi ka esile, et perekond, keda filmis kujutatakse, on lihtne, ja just see võib kõnetada paljusid.

Produtsendi sõnul on just festivalid oluline platvorm lühifilmidele, sest neid ei leia inimesed nii lihtsati üles. "Üks põhjuseid, miks ma hakkasin animatsiooni produktsiooniga tegelema, on see, et soovin nende kättesaadavust muuta. Võibolla on teised juba proovinud, aga mul on ikkagi tunne, et saab veel paremini. Tahan Eestis ka "Sierra" teha lihtsasti kättesaadavaks, see on minu suur missioon," jagas Aasa mõtteid animatsiooni produtseerimise osas.

"Isegi kui lühifilm levib välismaal, siis Eestis ilmub see ikka justkui kuuvarjutus. Võibolla toimub üks erilinastus ja see ongi kõik. Muidugi saan sellest hästi aru, miks nii on. Lühifilmi levitamine on hullumeelne töö," ütles produtsent, lisades, et Eesti animatsiooni maastik on viimastel aastatel aina mitmekesistunud.

Produtsent kinnitas ka omalt poolt, et suvel saab "Sierrat" Eestis näha. "Minu ideaal on, et suudame korraldada ringreisi ja teha eri Eesti paikades linastusi. Ja näidata filmi ka suvistel festivalidel."

Sander Joon: animatsiooni peab ikkagi paberil joonistades alustama

Produtsent Aurelia Aasa tõi ka esile, et animatsiooni režissööri töö on paljuski istuda arvuti või joonistuslaua taga. Sander Joon nõustus. "Üldjuhu algab paberil see töö, hakkan kritseldama midagi. Joonistan sinna tegelasi ja kui need tegelased kõrvuti panna, siis hakkab lugu kooruma. Paberist ikkagi mööda ei saa, peab paberil joonistades alustama. Aga animeerimise protsess on siiski digitaalne minu puhul," rääkis "Sierra" režissöör Joon.

"Selle filmi puhul on tegemist 3D-animatsiooniga ehk tegin nukud valmis, seadsin need digitaalse kaamera ette ja andsin animaatorile teada, mis peab juhtuma. Selle tegemine oli üsna sarnane nukufilmi tegemisele. Varem olen teinud joonisfilme, mis on kõige töömahukam animeerimise vorm. Et saada sekundi jagu liikumist, pead tegema umbes 12 pilti. See tähendab, et kui on vaja 10-minutilist filmi, siis pilte kulub 10 korda 60 korda 12. Aga on ka palju trikitamist, sest mõned asjad korduvad. Asju on võimalik lihtsustada," avas "Sierra" autor Sander Joon animeerimise telgitagust.

Joon ütles, et tema jaoks on film valmis siis, kui enam miski ei häiri. "Sierra" produtsent Aurelia Aasa lisas sellele mõttele, et ei tohi ka muutuda liiga enesekriitiliseks. "Mingi hetk tuleb otsus teha, et on valmis. Animatsioonis on väga vähe nn ülearuseid kaadreid. Pead kõike planeerima, kui tahad natukenegi eelarves püsida."

Produtsent ütles, et festivalid on alati poliitilised. Nii on ka tugevalt reageeritud sõjaolukorrale. "Mõned festivalid on avalikult öelnud, et vene autorite teoseid nad ei näita, või siis peavad nad oma riigi nime elimineerima," sõnas Aasa, märkides seejuures, et nii Venemaa-vastaseid kui Ukrainat toetavaid sõnumeid proovivad festivalid vankumatult edastada.