Kust tuleb albumi "Stoonia lood" pealkiri? 

Pealkiri tuleb kõige otsesemalt Estoniast, aga seal on viide ka inglise keele motiivile stone. Stoonia on müütiline maailm, mis on justkui Eestiga seotud, aga ei viita samas riigile, vaid mingile müütilisile maailmale, mis on inspireeritud eesti pärimusest, keelest ja maastikust. Need lood on sellest müütilisest maailmast. 

Kas selles albumis on ka koostöid? Milline looja sa oled, kas teed pigem kõik ise või on sul tekkinud inimesed, kes su ideid omal muusikalisel viisil väljendada aitavad?

Enamasti teen ma tuumiku üksinda, aga viimase paari albumi puhul olen väga palju muusikast loonud kohapeal, stuudios salvestades. Koome koos minu hea loomingulise partneri, helirežissöör Martin Kikasega kahekesi seda muusika kangast. Selle albumi puhul traageldasime detaile ja kihte väga hoolikalt, niit niidi haaval. Näiteks uue albumi viimane lugu "Leelu" sündis täielikult stuudios, improvisatsioonina. 

Sel albumil töötasin helimaterjali kallal ka kaasprodutsent Sam Leega, kes on kaasaegse helikeelega andekas muusik Suurbritanniast. Lisaks muusikale on ta väga kogenud pärimuse uurija, koguja ning kliimaaktivist. Kuna kliimaprobleemid ja maa teema on albumis läbivad, aitas Sam neid lugusid omavahel kokku siduda ning viimistleda.

Mulle tundub, et selles plaadis domineerib maailma loomise lugu ja maa olulisus ("Suur tamm", "Maaimä", "Kui kivid olid veel pehmed"). Millised on "Stoonia lugude" inspiratsiooniallikad?

Lähteimpulss tuli huvist müütilise maailmapildi vastu. Mind paelus, kas ja kuidas saavad vanad müüdid kõneleda kaasaegsetest probleemidest. Kõik laulud on loodud viimase kahe aasta jooksul ning on omavahel seotud, tegelevad sarnase teemaga.

"Stoonia lugudes" on palju tsitaate, motiive ja kihte. Kriitikat kliima, tarbimisühiskonna, keele säilimise suunas. Näiteks Leila Holtsi "Maaimä" pöördub emakese maa poole, Triinu Laane tekstid aga väljendavad kujundlikult ja hästi muret võrukeele säilimise pärast. Laane tekstidele lisasin omalt poolt Kristjan Jaak Petersoni esimese eestikeelse luuletuse "Kuu". On ka Jaan Kaplinski ja mu enda tekste.

"Kui kivid olid veel pehmed" – kas see laul on seotud Hasso Krulli samanimelise tekstiga?

Krulli teost olen lugenud ja laulnud ammu, sellest ajast, kui ta oma samanimelise eepose mulle kinkis. Üks nendest versioonidest, väike jupike tema teosest jõudis ka lõpuks albumile. Hasso Krull on omanäoline poeet, kelle lugudes on sees tugev müütilise maailma tunnetus.

Tajun mitmes loos midagi puuluubilikku (nt "Maaimä" ja "Tõistmuudu"). Kas sa oled ise ka sellele mõelnud? 

Ma ise ei ole seda seost tajunud, aga tunne võib ilmselt tuleneda sellest, et lugudes on kasutatud palju kihte, mida ma kontserdil esitan luuperiga. Asi on ilmselt ka regilaululikus korduses. 

Rääkides tantsupeo järelakajast, siis "Sata-sata!" kõlas küllaltki prohvetlikult. Kas sellel albumil on ka mingeid loitsulaule? 

Sellel plaadil otseselt loitsulaule ei ole, pigem väljendub selles sama fenomen, mida saime kogeda laulu- ja tantsupeol. Ma olen sellele mõelnud, et meil siin Eestis on jäänud alles midagi väga haruldast: teadmine, et laulu ja tantsuga saab muuta oma seisundit. Peol olles ma korraks tajusin, et ma pole kunagi näinud nii rõõmsaid eestlasi. Ja see tõesti on nii, et tantsu ja lauluga on võimalik end nii avada, et see puudutab kõiki: nii iseennast kui teisi osalejaid ja publikut, seda kõike ilma meelemürkideta. 

Kuidas sinu loomeprotsess välja näeb, kas see on aastatega muutunud? 

Minu loomeprotsess on aastatega vast rohkem välja kujunenud. Üldiselt ma proovin uue albumi loomise ja salvestamise ajal anda vähem kontserte ja keskenduda uue asja loomisele. See on aeg, mil tuleb vanast asjast lahti lasta. Ehk siis kipub olema nii, et mul on pikem loomeperiood, mille jooksul loon uut albumit, see võib kesta pool kuni kaks aastat. 

Siis, kui see lapsuke on valmis, siis läheb ta laia ilma ja mina rändan koos temaga. Kontsertidel tekivad kõikidest lugudest tihti uued versioonid.

Tuuritamise ajal ma enamasti aktiivselt ei loo, vaid keskendun muusika elavale esitusele. Seepärast olen ma väga tänulik Eesti Kultuurkapitalile, kellelt olen saanud loomestipendiumeid. Vabakutselise muusikuna sõltun eelkõige kontsertidest, aga pidevalt tuuritades ei saa tegeleda uue loominguga. Loomine võtab paratamatult aega, stipendium aitab sellele keskendumisele ruumi anda. Samamoodi nagu mu hea sõber Anna Hints, kes töötas "Savvusanna sõsarate" kallal seitse aastat. Tundub, et suitsusaunalik aeglus tagab kvaliteedi. 

Kuidas üks looja tarbimisühiskonnas endas jõudu leiab? 

Kuigi üldiselt pole mul tekkinud eneses küsimusi, kas ma peaksin looma, siis 2020. aasta tõi tõesti kaasa kahtlusi. Eks see muusiku elu on paratamatult ebastabiilne ja ettearvamatu – on tõusud ja mõõnad täpselt nagu igas teises ametis. 

On tõsi, et muusika köögipool võta palju nii energiat kui raha, mis kindlasti toob kaasa ka jõu raugemise hetki, aga täna on mu selja taga väga efektiivne ja toetav meeskond. Martin Kikas stuudios, mänedžer Marili Jõgi, helimeister Taavo Teras, agent Juliana Volož, kes pakub minu kontserte välismaale. Õnneks ei ole ma üksi ning minu ümber on palju südamega inimesi, kes mind pidevalt inspireerivad ja kellega koos paneme iga päev energiat muusikasse, mida me oluliseks peame. Pigem on väljakutse leida tasakaal tuuritamise ja pereelu vahel.

Kui palju kasutad sa arhiivimaterjali ja kui palju täiesti omaloomingut, kumb sinu jaoks olulisem on?

Ma ütleks, et need pigem suubuvad ühte jõkke. 95% on ikkagi omalooming, mis küll ammutab pärimusest jõudu, aga ei kopeeri seda. Sellel plaadil on otsesem seos arhiivimaterjaliga, ühes kohas on kasutatud isegi Mari Kilu ja Liisu Tambi häält arhiivisalvestustelt, mitmetes laulusõnades on kasutatud tsitaate ja laene regilaulude sõnadest. Ma ei ole kunagi võtnud üks ühele üht lugu või teksti arhiivist, lisan alati mingi omaloomingulise vindi juurde. Minu jaoks on oluline jutustada lugu, laulda ka väga vana laul kuidagi enda omaks. 

Laululooja ja loo jutustaja rõõm on võimalus panna lugu lõppema nii, kuidas sa ise tahad. Näiteks "Munamäe loomise" alguse sõnad pärinevad arhiivist, aga loo lõpu muutsin ära enda äranägemise järgi. 

Lugudel pole klassikalist lauluvormi. Kas selles albumis katsetad sa varasemast kuidagi rohkem?

Selle albumi puhul oli kindlasti suund katsetada varasemast veelgi rohkem. Lugude põhistruktuur oli enamasti enne olemas, aga just see kõlamaastike loomine sinna ümber toimus paljuski Martini (ja Samiga) stuudios eksperimenteerides.

Kui vabaks sa end musitseerides lased? Kas sul on mingeid piire, millest sa loomisel üle ei lähe (näiteks ajalised)?

Üldiselt on kõige olulisem emotsioon. Olen püüdnud võimalikult vabaks saada klassikalisest salm-refrään lauluvormist, mis paneb muusika kuidagi lukku. Tahan, et mu helikeel kulgeks vabalt. 

Laivis esinen enamasti soolona, nii et keegi ei tee mulle õnneks ettekirjutusi, kui pikk peaks üks lugu olema. Ma võin mängida seda kolm minutit, aga võin laulma jääda ka kümneks minutiks. 

Kui palju sa salvestades uuesti tegid?

Selle albumi stuudioprotsessis tõestas end vana tõde: mitmete lugude parimad variandid saime esimesest korrast. 

Mina ja Martin lähtume sellest, et seal sees oleks õige emotsioon – kui see on olemas, siis on tehniline pool teisejärguline. Näiteks laulu "Lennu põhjataeva all" põhja mängisin helirežissöörile sisse esimesel korral isegi kergelt häälest ära pilliga. Kui me järgmine päev seda salvestama hakkasime, siis tee, mis sa teed, aga sama vabadust enam ei olnud, emotsioon polnud nii tugev. Ja siis läkski käiku see esimene variant.

Mis sa ise arvad, mis hetkel on sellist muusikat kõige parem kuulata, et sellest maksimumi võtta? 

Ma soovitan seda kuulata järjest, algusest lõpuni. Kuulajale võib küll see helirännakuline kulgemine harjumatu olla, kuid samas annab selline muusika rohkem vabadust. Oluline on hetke maagia leidmine.

Muusika kuulamine on individuaalne, aga eks iga artist soovib, et tema loomingut kuulataks keskendunult, vaikses keskkonnas ja headest klappidest, mitte telefoni kõlaritest. See album nõuab süvenemist ja pühendumist, neid lugusid ei saa väga muu tegevuse taustaks kuulata. "Stoonia lugudes" on palju detaile ja kihte, mida süvenemata ehk tähele ei pane. 

Sa oled ikkagi pärimusmuusik. Kui palju sa oma loomingus tantsu peale mõtled?

Kuigi iga pärimusmuusik peaks tantsuks tõesti mängima oskama, siis mina sellele luues ei mõtle. Nägin äsja Tartus tantsijate seatud kava minu praktiliselt ilma rütmiliste elementideta loole "Keelega-meelega". Siis sain aru, et tegelikult on pea igale muusikale võimalik luua tants. Igas loos on olemas oma sisemine rütm. 

"Lend põhjataeva all" sõnad on: "me kõik oleme tulnud küladest, suitsutaredest, sündinud saunas, saanud lapsi ja elanud vanaks". Kas lugu sai kirjutatud enne "Savvusanna sõsaraid"? Anna Hints on ka Võrumaalt pärit. Mis teil seal toimub, et Võrumaalt on pärit nii palju väekaid loojaid? 

See laul on loodud vast umbes samal ajal, kui Anna hakkas filmi tegema, see võis olla 2017. aasta kandis, Eesti 100 puhul. Aga suitsusauna teema on Võrumaal elades lihtsalt niivõrd oluline.

Võromaa naised teevad tõesti ilma –  ju on meil all nii tugevad juurikad ning perede ja maa poolt nii palju kaasa antud, et seda ei saa vaka all hoida. Siin on veel alles midagi väga olulist, midagi, mis suudab maailmas kõnetada. Me paneme selle kaasaegsesse vormi, teeme omaloomingut selle põhjal, kes me ise oleme.

Mina ja Anna ei ole sugugi ainsad, näiteks Triinu Laane (kelle tekstid on ka minu albumil) raamat tõlgiti just korea keelde ning need tiraažid seal on meeletud. Kunstnik Toomas Kuusingu tööd on fantastilised. Neid loojaid on veel ja veel.  

Võrumaal on hetkel ainult kuidagi vastuoluline tunne elada – ühelt poolt tunnustatakse ja teisalt veetakse metsa välja ning tundub, et paljugi siinsest rikkusest ja vaikusest on hävinemas, siia tuleb militaartsoon. Plaadil pole küll midagi poliitilist, aga see on taustal olemas. Ma mõistan, et Nursipalu arendus on osa laiemast pildist, mis praegu Euroopas toimub. Aga tuleb arvestada, et see on ehk n-ö viimne pelgupaik ka paljudele kirjanikele, kunstnikele, muusikutele, vaimuinimestele.

Võrumaa ei ole kultuurilises mõttes mingi ääremaa, vaid viljakas pinnas eesti praegusele ja tulevasele kultuurile. Siin tehakse juurtele toetuvat tippkultuuri! Sellist loomingut saab luua just tänu rahulikule elukeskkonnale, mis siin praegu on.

Kus sa praegu loojana oled?

Ma usun, et olen oma parimates loomingu aastates. Minu ümber on toimiv tugivõrgustik ja ideedest kindlasti puudust ei ole, julgen öelda, et neid on mul kahe-kolme plaadi jagu. Pigem tuleks leida parem tasakaal tuuritamise ja pereelu vahel. See on hetkel suurim väljakutse, aga üldiselt olen loome teekonnal heas kohas. 

Olen alates 2010. aastast vabakutseline muusik ja teinud sellest ajast saati sihikindlat tööd. Tundub, et nüüd hakkab töö ka vilja kandma. Aga tööd teeme kindlasti sama järjekindlalt ja pühendunult oma tiimiga ka edasi. 

Mis on su edasised plaanid uue albumiga? Kus sind kuulda saab?

Äsja kevadel oli tuur Kanadas, käisin ka Norras ja Põhja-Makedoonias. Nüüd algavad plaadiesitlused. Suvel pea kõikidel Eesti mõnusatel suvefestivalidel, sügisel teen kindlasti ka siseruumides kontserte. Brüsselis on tulekul üks lahe kontsert Walden festivalil, kus lava on püsti pandud Loodusmuuseumis, dinosauruse luude keskel. 

Juuli lõpus on tulekul Sines Festival Portugalis, mida ma väga ootan ja kuhu ammu esinema pääseda olen soovinud. Lisaks ka WOMAD festival Suurbritannias, mis on seotud ka Real World Records leibeliga, mis annab välja uue albumi. Sügise poole on plaanis ette võtta ka kaugemad reisid, septembris Lõuna-Koreas ja 2024. aastal loodetavasti taas Jaapanis. Kogu kontsertinfo on üleval minu kodulehel.