Los Angeleses, San Franciscos ja New Yorgis toimuvad erilinastused Ameerika Filmiakadeemia liikmetele ja kriitikutele.

"Tiim, kelle Ameerika levitaja pardale sai, on parim, keda võtta on," usub filmi produtsent Marianne Ostrat. "See tiim on võitnud parima dokumentaalfilmi kategoorias viimase kümne aasta jooksul kaheksa korda, neil on igal aastal kaks-kolm nominenti. Mulle tehti selgeks et need inimesed on võitmatud."

Siiski nentis Ostrat, et liiga palju ta prognoosida ei julge. "Aga kuidagi on osutunud võimalikuks need väidetavalt parimad tegijad ennast esindama saada."

Tegijad loodavad, et kampaaniat aitavad rahastada Eesti Filmi Instituut, kultuurkapital ja kultuuriministeerium, toetajaid püütakse leida aga ka erasektorist.

"Meie Ameerika levitaja ei ole Netflix või National Geograpic, vaid tegemist on ikkagi väiksema levitajaga. Ainus võimalus teha korralik kampaania ja tõesti kasutada seda võimalust, oli leida Eestist raha. See on olnud tegelikult väga palju minu ja Anna initsiatiiv, et me saaks teha korraliku kampaania ja tõesti seda võimalust ära kasutada, et öelda, et me mängisime täiega kaasa ja tegime kõik endast oleneva," rääkis produtsent.

Põhiline raha tuleb Ostrati sõnul tõenäoliselt kultuuriministeeriumist. "Otsust veel ootan, aga me oleme omavahel suhelnud ja nad on toetavad. Ma tunnen, et tühjade kätega me ei jää," selgitas ta. "Aga praegu on juba rahu südames, sest tunneme, kuidas terve Eesti meie taga seisab, see on väga hea tunne."

Ostrati sõnul kõvadele kampaaniameistritele tuleb aga edasipääsemise eest ka boonuseid maksta. "Mul on tunne, et nende maksmiseks ei saa riigi poole pöörduda ja tuleb otsida erasektorist tuge. Kuni meil pole nominatsiooni, ei julge ma panustada, et film suudab nii palju tagasi teenida," tõdes produtsent.