Vanemuises töötav Külliki Saldre avaldas, et pika karjääri jooksul on talle eriliselt hinge pungenud lavakooli diploomitöö "Kuus tegelast autorit otsimas".

"Minu jaoks oli see suur üllatus, et Panso sellise valiku tegi. Ma olin kooliajal küllalt uje, naiivne ja ebakindel ja see kool oli üsna raske katsumus minu jaoks. See, et Panso otsustas, et mina hakkan mängima peaosa, see oli minu esimene suur osa. Lõppkokkuvõttes vist jäädi minuga rahule," meenutas näitleja.

Oma suurimateks õpetajateks peab Saldre näitlejaid, kes mängisid Draamateatris siis, kui ta seal oma teatriteed alustas. "Ma olen väga tänulik oma saatusele, et mind suunati just Draamateatrisse. Ma tõesti istusin kõik esmaspäeva õhtud saalis ja vaatasin etendusi. Lavastust "Kolm õde" käisin vaatamas nagu ooperit – tahtsin teatud stseene jälle ja jälle näha. Läbi selle vaatamise ja jälgimise ma õppisin – see oli mulle magistrantuuriks," rääkis Saldre. 

Hetkel mängukavas olevatest lavastustest tõstis Saldre esile "Niskamäe naised". "See oli küll väga suur õnn, et Tiit (Palu - toim.) selle materjali valis ja mulle rolli pakkus, ma olen talle väga tänulik selle eest. See on selline materjal, kus ma ennast inimesena ära tunnen – ma olen ju maatüdruk."

Kõige viimane esietendus oli Saldrel jaanuaris Marta Aliide Jakovski lavastuses "Lõpp", mis räägib surmast. "Minu jaoks ei ole surm niisugune teema, millest ei saa rääkida. See on küll suur tundmatus, mis meie ees seisab, aga ma tean, et kui see on juhtunud, siis mul on juba ükskõik. Selliseid materjale on vaja eelkõige jääjatele – et kuidas edasi elada ja olla," tõdes ta. 

Üks oluline roll on Saldrel lisaks lavarollidele veel täita – see on vanaema roll. "Ma olen ikkagi tüüpiline töötav vanaema – see töö võtab ju küllalt palju energiat. Küllap ma peaksin nendega rohkem tegelema, aga suvel oleme rohkem koos."