"Metal'i fännid on lahked inimesed, kes teesklevad, et nad on kurjad, ja hipid on kurjad inimesed, kes teesklevad, et nad on lahked."
– Internet

Veerandsada pole enam kaugel. Tänavu 24. aastakäiguni jõudnud Hard Rock Laager (HRL) on üle elanud kõik viimase aja ekstsessid ja mingi stabiilsuseni jälle välja jõudnud. Koroona tõttu tehti festivali kahel aastal – 2020 ja 2021 – vaid Eesti artistidega, aga ilma piiranguteta. Tundub, et raskused on üle elatud ja selge silmapiir ees, kui meil siin päriselus just midagi kapitaalsemat ei juhtu.

Ei saa salata, ka endal on täiesti märkamatult erinevate elukohustuste tõttu HRL-i külastustega selge vahe sisse rebenenud, viimati käisin 2021. aastal ja kokku olnud kohal üheksa korda. Tänavuse põhjal tuleb küll tõdeda, et edaspidi sellist pausi enam sisse lasta ei tahaks.

Pealinna flex

Hard Rock Laagri kohale hakkasid seekord kogunema mustad pilved juba umbes pool aastat enne festivali toimumist, kui ühtäkki ilmusid meediamaastikule reklaamid üritusele nimega Tallinn Rock Festival, mille toimumiskuupäevad täpselt samad... Ja kuigi uhiuue festivali esinejate nimekiri tundus nagu Rabarocki kogumik ja otseselt HRL-i ekstreem-metal'i suunaga ei kattunud, siis oli selge, et Tallinnas, n-ö käe-jala juures toimuv üritus võib mugavamal kontingendil võtta isu sõita Vana-Vigalasse, kui "pärast festivalipäeva saab bussiga koju", nagu Tallinna rokkfesti kommunikatsioon meile kinnitas.

Selline positsioneerimine tundus muidugi otsese rünnakuna. Intervjuus Rock FM-ile avaldas festivali peakorraldaja Gunnar Viese, et oli plaanis saada samal kuupäeval kohale "S-tähega Ameerika bänd, kes oma esinemistel kannab maske". Loogiline järeldus oleks Slipknot, sest Sleep Token peaks vist inglased olema ja vaevalt mõne pisema pärast võimelda viitsiti, aga sellel pole tegelikult mingit tähtsust. Kindlasti polnud Hard Rock Laagri toimumiskuupäevad neile saladuseks ja kalkulatsioon selge: saame suure artisti ja rullime nendest maakatest üle.

Aga võta keskmisest näpust. Mingit Slipknoti ei tulnud ja efekt oli hoopis vastupidine: solidaarne HRL-i publik koondas read, tulemuseks publikurekord ja rohkelt naljakat folkloori uue ürrari aadressil. Tallinn Rock Festivalile pandi kõvasti puid alla nii laval kui publiku hulgas. Tänaseks on 2026. aasta kuupäevad välja kuulutanud nii HRL, kes teatas tavatult vara, juba märtsi keskel, et järgmisel aastal toimub üritus 3. – 4. juulil, ennetamaks sarnast konfliktset olukorda kuupäevadega, kui ka Tallinn Rock Festival, kes kuulutas pärast festivali lõppu, et nad on tagasi järgmise aasta augustis. Kui kahtlane ülevõtukatse välja arvata, siis peaks aega ja ruumi jaguma Eestis mõlemale. Eks ikka hea, kui üks üritus juures on.

Industrial Light and Magic

Hard Rock Laagri nädalavahetuse eriefektid tulid ettevõttelt nimega ILM. Kunagi ajas naerma, et George Lucase legendaarne eriefektide firma Industrial Light & Magic just sellise lühendi abil end filmide tiitrites tutvustab, nüüd sai ILM meie kõigi lahutamatuks festarikaaslaseks, diskrimineerimata ühtki muusikastiili, pikkust, laiust ega muud mõõdet. Vihma sadas vaikselt juba siis, kui varakult enne esimest bändi reedel kohale jõudsin ja see jätkus üsna stabiilselt kuni öötundideni, väikeste vaheaegadega.

Õhtu edenedes hakkasid sünkroonselt üksteist võimendama kaks näitajat – inimeste joobeaste ja maad katva mullitava pori kasvav libedus. Kuulu järgi oli samas avapäeval olnud vaid üks tõsisem vigastus, nii et pehmesse porri kukkuv pehme inimene on tegelikult osa loodusest ja tema sellesuunaline liikumine igati loomulik asjad käik. Pori ei tundunud kedagi väga segavat, pigem taasavastati vahepeal riiulile seisma jäänud lapsemeelsus ja plätserdati ennastunustavalt ja rõõmuga ringi. Kilest tehtud inimkogud pruunidel plögaväljadel, taustaks rasked riffid. 

Laupäeval enam vihma ei sadanud, aga pori osutus mõninga kuivamise järel hoopis saviseguks, mis talletus klotsidena jalanõude külge. Mudavälja neutraliseerimiseks tõi traktor (!) kohale kaks heinapalli, mis porri laiali laotati. Tulemus oli esialgu väga sürreaalne, sest kohe need kaks ei segunenud ja õled libisesid savi peal päris hästi. Õhus oli tunda tõelist küüni-vaibi ja tuulega lendasid esimeste bändide ajal õhus pebrepilved. Mingi aja peale muda ja õled aga sõbrunesid ja lahendus hakkas päris hästi tööle. Tõeliselt muljetavaldav orgunn, et festivalil oli lisakäiguna vajadusel võimalik välja käia nii traktor kui heinad. Inimloomad olid ka heinadega rahul. Teen pärast pilti kahveltõstukiga.

Laupäeval näitas ILM isegi mingit kahkjat valgust, mis lubas oletada, et kuskil pilvemassi taga on päike endiselt olemas. Kuna temperatuur oli üsna soe, siis oli muust ka tegelikult üsna ükskõik. Ja nagu tellitult, hakkas tibutama pärast südaööd, üsna varsti pärast viimase artisti lõpetamist.

Esimene päev

Esimese päeva suure lava kaht esimest bändi tahaks kohe kuidagi kõrvuti panna, et oma hinnagust paremini aru saada.

Esimese päeva avaesineja koht oli reserveeritud klubis Tapper korraldatud noorte bändide mõõduvõtu "Tapper otsib livebändi" võitjale. Ise küll üritusel kohal ei käinud, aga pole keeruline mõista, miks nelja bändi – Aš-Šur, Theoretik, Tuisk ja Permanent Blue – konkurentsis see viimane just edasi pääses, sest kui peaks noorte tegijate progebändi Permanent Blue kirjeldama üheainsa omadussõnaga, võiks selleks olla "professionaalsus". Jutt erakordsest pillimänguoskusest viib meid otsekui tagasi Tartu Levimuusikapäevade ja atesteeringute aega, aga mis teha, kui kõik valdavad oma pille erakordse kindlusega. Ometi ei ärka asi minu jaoks ellu, sest virtuoossus jääbki kuidagi vormi tasandile. Bändi naislaulja teeb oma parima, aga mängib suhtluses rahvaga end liiga ette ja alla – eelistaks armuda müstikasse. Kuulan ja sein on ees, hinge ei puuduta.

Nende järel mänginud Kaschalot oleks nagu sama asja peal väljas. Üliprofessionaalne prog-metal, aga seekord instrumentaalne. Eks neil ole ka kogemust ilmselt Permanent Bluest rohkem, sest hoolimata nõudlikust tehnilisest tasemest on muusikas korralik gruuv sees ja lood hakkavad oma elu elama. Uue liikmena laval ka basskitarriga Argo Vals. Ilmselt kogu festivali üks tehniliselt kõige kõvemaid esinemisi ja kinnitan, et kõlbab suurepäraselt ka kodustes oludes kuulata, ehk et muusika kõneleb ka ilma selleta, kui otseselt näha, kuidas neid käike mängitakse. 

Nende kahe vahel tegi B-lava avakäigu tänavu jaanuaris esimest korda rahva ette astunud noise rock kollektiiv Fuzzolini, mille vedajaks Valter Nõmm, kes juba mitmeid kordi erinevate bändidega HRL-il esinenud – Shelton San, Diversicolor, One Dollar Project. Olin just eelmisel päeval sattunud ka Fuzzolini laivile Tallinnas ja huvitav oli kaht esinemist võrrelda. Põhiline erinevus oli vast selles, et Tallinna laivil olid ka lõpuks ilmselt plaadilegi jõudvad külalisesinejad nagu Sander Varusk, Manna ja Kalli Talonpoika, kes kõik justkui väljapoolt muidu hermeetilist bändi tõid kõik sisse oma isikupärase, teistsuguse signaali. HRL-i Fuzzolini oli hüpnootilisem, katkestusteks vaid regulaarse ajavahe tagant trummikomplektist üle ääre alla pudenev taldrik, mida abikäsi jooksis tagasi kohale asetama. Tabasin end jälle mõttelt, kuidas see indie mõjudega mürarokk on minu jaoks kummalisel kombel nihkes HRL-i vaibiga ja päris selgelt siia ei sobitu, aga kindlasti avardab ebamugavalt nii mõnegi horisonti. Aga olgu vaibi kinnituseks ka Spotify keskkonda tee leidnud lõpulugu, pikk ja psühhedeelne "Industrial". Fuzzolini esimene plaat peaks tulema välja järgmisel aastal. 

Tharaphitat olen eluaeg kõrgelt hinnanud, sest minu meelest on nende segu klassikalisest heavy metal'ist ja black metal'ist midagi võrdlemisi omanäolist sektoris, kus tähelepanu pärast võistlevad kümned tuhanded bändid. Tharaphita on eesti ekstreem-metal'i kõige paremini hoitud saladus. Tundub, et nad on rahvusvahelistumise vastu immuunsed: kuidas on võimalik, et selline bänd ei anna juba ammu välja plaate raja taga ja ei mängi Euroopa suvistel suurfestivalidel? Kui mõne aasta eest ilmusid Tharaphita plaadid lõpuks Bandcampi, tundus see tõeline tiigrihüpe. Samas ideoloogiliselt sobilik, et Eesti pagan-metal'i bänd on ainult eestlaste oma. Võõraste ja vaenlastega me seda ei jaga, hoiame ainult endale.

Tharaphita sett ise oli täiesti vaimustav – ehe kaheksakümnendate proto-metal, üks haarav käik ajab teist taga, lugusid üle kogu pika karjääri. "Merekurat" ja "Tumedam kui taevas täis ronki" päris algusest, debüütplaadilt "Raev", "Luupainaja" seni viimaselt albumilt "Ülestõus"), ja päeva suurima üllatusena ka kaks uut lugu "Taara pikne" ja ""Hiie kättemaks", mõlemad väga tugevad. Olin vahepeal korduvalt mõelnud, et mis neist saanud on ja kas sealt veel midagi uut tuleb. Nüüd ähvardati pärast 11 aastast pausi lavalt uue plaadiga, mille nimeks peaks bändi juhi Anki sõnul saama "Öise taevaga üheks" ja välja tuleb see eeldatavasti sügisel.

Sõber ütleb kõrvalt tabavalt, et Tharaphitale sobivad aastad ja järjest paremaks ajas läheb. Fuzzolini trummitaldriku-draama areneb järgmisele tasemele, kui trummar Melu trummikomplekti kaks korda laiali lööb, nii et lugu tuleb katkestada, teenides rahvalt ära skandeerimise "Ühe-löögi-Melu!"

Kuigi HND nimetab end oma veebisaidil krati-metal'iks, on see minu kõrvadele ikkagi pigem metalsema saundiga hard rock – kombinatsioon, millest võib vahel päris huvitavaid asju kokku tulla. Sobilik, kui vaadata, et bändis mängib kitarri Meelis Tauk, kes varemgi sarnaste asjadega kõrva jäänud, kasvõi Tanel Padar & the Sun, mis alguses ka ootustega võrreldes keskmisest raskema kidrasaundiga meelde jäi.

Kuigi HND ja HRL oli mõne arvates ehk veidi ebaloogiline kombo – natuke vast ka neile endile, kuna laulja hüüdis lavalt naljaka võrdluse, et "HND Hard Rock Laagris on nagu Kukerpillid Weekend festivalil" –, siis tasandasid nad selle aupakliku suhtumisega festivali (neil tundus siiralt hea meel olevat siin mängida) ja minu silmale seninägematu show'ga ehk tulejugade ja punaste ribadega, mida taeva poole lasti ja mida platsil pärast imetleda sai. Vihmast läbi imbunud rahvas tundus hea meelega tulejugadele lähemale kogunevat, sest need andsid mõnusalt sooja. Kaks ühes. Korralik, professionaalne eestikeelne käredama saundiga rokkmuusika, mis teenis laval oma eesmärki, eks ehk näis ühe hetkel, kuidas kodukuulamise olukorras mõjub.

Eesti trad-heavy kollektiivi Heraldi kohta on keeruline midagi uut kirjutada, juba Laagriski on neid mitu korda nähtud ja see on neil järjekorras lausa üheksas (!) HRL-i esinemine, alustades teisest ja kolmandast aastast (2003 ja 2004). Herald on tõeline Eesti hevi meat-and-potatoes-band, ehk et maitse mõttes siin midagi keerulist ei pakuta, aga kõhu teeb alati täis. Ja nende tihe esinemissagedus siin ju ilmselt seda usaldusväärsust näitabki. Eesti oma Dirkschneider Sven Varkel (no kas ei ole kasvõi need sõrmedeta nahkkindad austusavaldus Udole?) laulab igatahes hämmastavalt hästi laivis neid hevifalsette, kuigi paaris kohas tuleb ikka köha peale ka. Hevi annab ka hea võimaluse lavalt kangemaid sõnu loo sisse panna, Tharaphita "Merikuradile" seltsiks siit Heraldi oma "Kurat".

Esimese välismaise esinejana astus lavale islandlaste Solstafir, kelle viiking-metal'ist välja kasvanud gootirokilik alternatiiv-metal on seni mulle võrdlemisi kaugeks jäänud. Ei toonud selgust ka see HRL-i live, mis ei tähenda, et ma neile edaspidi veel võimalust ei anna. Võib-olla see on tegelikult mu lemmikbänd, aga ma lihtsalt ei tea seda veel. Igal juhul jääb meelde nende nõue saada lava taha kõige kangemat võimalikku piprakastet, mida siis hiljem nähtud piltidel üks asjaosaline mõnuga lausa pudelist lonksas. Huvitav, et pipralt nõuavad teravust, aga muusikas kipub seda puudu jääma.

Avapäeva väikese lava võttis kokku Pedigree, keda ka ühtepuhku Laagris esinemas näha on olnud. See tekitas küsimuse, kes on kõige rohkem HRL-is esinenud Eesti bänd? Mu kahtlus langeb kunagisele majabändile Metsatöllule ja kiire statistiline uuring seab edetabeli selliseks: 1. Metsatöll (15 korda) ; 2. Goresoerd (10); 3. Herald (9) ja sealt edasi ka tänavused Forgotten Sunrise ja Tharaphita 8 ning Loits ja Pedigree 7 esinemisega. Kui viimasel ajal tundus, et sämpler ja backtrack'id on taandunud ja järgi jäänud puhtam kitarripõhine otse-laiv, siis seekord Laagris on ka Pedigreele omane efektipark taas täiesti olemas. Korralik laiv nagu ikka. Uus kitarrist, tänavamuusikuna kõva praktika saanud ja varem ka Nyrok Citys mänginud Hendrik Karm, toob Pedigreesse veidi kummalise nihkena oma lavapealsete rokimaneeridega pigem hard rock'i vaibi, aga miks ka mitte.

Avapäeva peaesinejaks pidi olema Norra industrial black metal artist Mysticum, kes aga oli sunnitud tervisemurede tõttu esinemise edasi lükkama, mitte ära jätma, nende enda lubadusel vähemalt. Asendusbänd Marduk lõpetas HRL-i festivalipäeva esimesel korral aastal 2013, kui vahetult enne nende esinemise algust ütles midagi tehnilisel poolel üles ja täisjõust endast kõike andev bänd alustas nii nagu oleks tikutoosis mänginud. Midagi läbi ei tulnud. Kuigi heli suudeti peatselt paika saada, siis jäi meestele ikkagi okas hinge ja nad lubasid tagasi tulla ja selle vea parandada. Kuigi HRL-il on kahel korral esinenud välismaa suuri artiste vaid üksikud – Batushka, Katatonia, Swallow the Sun, lätlaste Neglected Fields, kas midagi veel? –, siis selle asendus-vangerduse tõttu sai samasse listi ka Marduk. Pole midagi kurta, Marduki agressiivne black metal sõjamasin on alati usaldusväärne ja väga kvaliteetne laiv ka siit. Peab tunnistama, et lava ette minnes läks heli pudruks ära, aga veidi tagantpoolt oli märksa parem. Väga hea ja kirju kava, aga Eestis võiks nad ju eraldi mängida ka oma lugu "Narva". Ilmselt on aga kõvasti tuuritaval bändil hetke kava suhteliselt paigas ja ei hakata eraldi üht lugu teistmoodi tegema.

Mõneti hämmastama pani publiku uimasus, kes eriti ei viitsinud hakatagi bändi tagasi kutsuma. Veidi piinlik moment ja tagasitulek võttis omajagu aega – ilmselt arutati, kas sellise väeti tagasiside pealt on üldse mõtet hakata lisalugu tegema. Lõpplahendus oli stiilne: ilma ühegi sõnata üks lisalugu, kahe ja poole minuti pikkune "Panzer Division Marduk", ja siis uuesti minema. Täpselt nii nagu väärt oli.

Teine päev

Algusest läheb vett vedama mu täiusliku soorituse plaan näha ära kõik bändid, kui aju jätab löögi vahele ja sisestab autos kaardile Vana-Vigala asemel hoopis Järvakandi. Kolmveerand tundi sõiduaega juurde ja sealt läkski mu Tartu sludge doom artist Fhtagn, aga eks saab kodus helikandjate pealt järgi võtta ja järgmisele korrale loota. 

B-laval juba teist korda järjest pohm... see tähendab, hetkelist energiakadu ravimas Louie Digman, patsiga bluusimees, kunagi Eestisse kolinud britt, kelle klaver on lavalt väljakutsuvalt hoopis lava ette mutta tiritud. Set-up'i eest punkt, kollase pintsaku ja poriste kummarite kombineerimise eest samuti, ja eks sihtotstarbelisena selles ajas ja hetkes ilmselt toimib, aga muusikaliselt ei oska sellega väga midagi peale hakata. Viiekümnendate Ameerika rock'n'roll ja boogie ühe mehe esituses. Nii ongi. Liigun pärast paari lugu edasi.

Päeva esimene oodatum live tuleb black metal kollektiivilt Kõdu. Kui bändi nimi ja ka logo lubaksid aimata lihalikumaid teemasid, siis lükkab nende lavaline välimus tajuuksed hoopis mujalt lahti. Valged vereplekkidega keebid ja valged näomaskid viitavad pigem mingile vaimsele kõdunemisele, psühholoogilisele lagunemisele ja mõistusega seotud horror'ile.

Nende lavaline olek on ooperlik, lisaks muusikale ka näitemäng. Maskis ooperi fantoomide taustajõu ees pööritab maniakaalselt silmi lauljanna, kellel õnnestub mulle ühena vähestest lavalt ka päriselt ohtlikuna mõjuda. Itaallanna laulab eesti keeles ja tema päritolu on kogu ooperiteemaga muidugi veel omakorda sünkroonis, esitus kokkuvõttes meeldejääv. Kuna debüütplaadist juba aastaid möödas, siis igati hea uudis, et uus album on plaanis, nimeks "Kirjad sõgedate külast" ja väljaandjaks prantsuse väga omanäoline plaadifirma Antiq, kes segab erinevat vanamuusikat ja näiteks prantsuse folkloori black metal'iga. Pange kõrv peale.

B-laval järgnenud Koll tekitas aga pea kohale lihtsalt suure küsimärgi, sest nende alternatiivrokk oli mulle veniv ja vaimuvaene, kõik tüübid olid lavale astunud justkui eri bändidest ning selle nime, logo, välimuse ja muusika koosmõjuna ei suutnud kuidagi aru saada, mis asja aetakse.

Surrogoat andis 2000. aastate alguses välja kaks lühilindistust ja võttis siis aastateks 2006–2023 pausi. Hard Rock Laagri laval on nad nüüd esimest korda uue energiaga ja väga haarava gruuvika death metal'i kavaga, mis meenutab mulle mitmeid gore-teemalisi bände nagu kasvõi Exhumed, aga kui laulja sõnavõtte kuulata, siis huvitavad neid pigem hoopis sotsiaalsed teemad.

Lahedalt nihilistlik on nende sõnavõttude toon, sest seal pole ei lahendusi ega üleskutseid kuidagi tegutseda. "Asjad on metsas. Mida teha?", nenditakse lavalt ja sellele järgneb röginahäälega mikrosse karjutud loonimi, mille dešifreerimiseks oleks mingit eriharidust vaja. Erikülalisena astub kontserdil üles üks suur ja pehme kaisuloom, kes teeb ühe ilulennu teise järel rahva sees ja lõpuks jõuab vist isegi lavale. Tundub, et Surrogaotil on plaanis ka midagi uut teha, end väga kindlalt Ihamaru death metal'iks tituleeriva bändi uuema loo "Born into Failure" HRLi-i live saab näha siit.

Isiklikult suur üllatus näha kollektiivi Mad Road HRL-il aastal 2025. Meelekindlust tuleb tunnustada – mina ja ehk nii mõni veel on kokku puutunud nende 1993. aastal ansambliga Creature kahasse tehtud split-kassetiga, ehk et tõeline varase Eesti Vabariigi underground metal. Neil on selja taga isegi pikem paus (1993–2011, ehk 18 aastat), aga nüüd uuel tegutsemisajal on nad mu enda avastuseks ka kaks albumit välja andnud. Muusikaliselt selline alternatiivne power metal või ei teagi, kuidas seda kutsuda. Hindame püsivust, aga mingi segaja on peal, et laivi vaadata eriti ei õnnestu peale paari loo, aga ühe ujuva saundiga sämpli leiab huviline siit.

Uuekooli metalcore-kollektiivil Pridian on hiljutisest ette näidata üks suuremaid rahvusvahelisi läbimurdemomente siinmail ja selles vallas, eelmisel aastal allkirjastatud plaadileping metal-gigandi Century Mediaga. Century Media on metalcore'i teema võtnud üheks enda südameasjaks ja, nii vähe kui ma selle stiiliga ka tuttav olen, jääb Pridiani puhul kõrva väga rohke taustade ja elektroonika kasutamine. Tuleb öelda, et kogu nende kuvand töötab ühe sõnumi huvides, logost, muusikast ja lavalisest set-up'ist jääb mulje kui futuristlikust homsepäeva bändist, uue põlvkonna metal-artistist. Laval on kaks kitarri, bass tuleb taustaträkkidest, trummikomplekti ees on kaks hiiglaslikku plastketast, mis on mõeldud monitoriheli plokkimiseks, aga mõjuvad detailidena samuti Pridiani futurismi osana. Musa on väga korralikult tehtud ja nakkav, aga hakkab end pärast mõnd lugu ka kordama, sest lugude ülesehitus ja üldine meeleolu ei varieeru kogenematu kõrva arvates just eriti palju. Korralik kvaliteettoode, eks aega näitab, kas ka midagi enamat.

Evestusega jällegi ei tekkinud mingit sidet ja nende industrial'i ja metal'i kohtumine mõlema spektri kuulajasõbralikumas otsas oli minu jaoks kaootiline ja sihitu. Kui nüüd võrdluseks see eelmise päeva Pedigree kõrvale panna, siis seal saan ma sõnumist ja kavatsusest selgelt aru, aga Evestus väsitas kiirelt. Tunnistan ausalt, et võiksin ka nende plaatidega paremini tuttav olla, et arvamust avaldada, aga selle koha pealt haridus siiski veidi veel lonkab.

Tartlaste DND tõi väga huvitava käiguvahetuse festivali kahepäevasesse kavva. Kui metal'i üks põhiomadusi on ekspressiivsus ja kõik on väljapoole suunatud – välimus, väljaelamine, enese väljendamine –, siis DND pakub pigem pilku sissepoole. Ja tagasi. Tõsi, et metal'is pühitsetakse kuulsusrikast minevikku igal sammul, nii läinud ajalooetappide vägitegude läbi – olgu siis barbarid, viikingid, roomlased, eestlased või kes iganes – kui ka muusikastiili enda kadunud legende kummardades, siis DND pilk on samuti minevikku suunatud, aga see pilk on justkui täis kahetsust aja kulgemisest, selle paratamatust ja peatamatust voost, mille puhul tundub ikka nii, et selja taha voolanud aeg on väärtuslikum kui see, mis parasjagu käsil.

DND põhiliseks instrumendiks on nostalgia, mida nad valdavad nii meisterlikult, et kui lauldakse näiteks, et "Kui oled viimane, palun, siis lahkudes kustuta tuled", siis ei suuda ma otsustada, kas ma pean nukker olema selle pärast, et tuli kustutatakse ära, et viimane läheb ära, et keegi enam ilmselt tagasi ei tule, või kõike seda korraga ja veel midagi. Meenub anekdoot, et mitu kantrimeest läheb vaja, et pirni vahetada. Õige vastus on viis. Üks vahetab pirni ja neli tükki leinavad vana head pirni taga. DND kõrval on need kantrimehed poisikesed.

Intrepidil on selja taga kaks suurt Euroopa tuuri ja kolmas ees ootamas, uus plaat vöö vahel, eelmisest päevast kontol esinemine Tuskal ja enesekindlus põhjas. Bänd hingab ühtselt, laval on kontroll selgelt nende käes, tehniline death metal, mis kohati meenutab rohkemgi (teiste hulgas) Morbid Angeli vaibi, kui neile järgnenud Vltimas. Väga korralik esitus. Bändi oma nägu ma veel päris ei näe, aga küll tuleb seegi ette. Rahvas igatahes möllas ennastunustavalt poris ja B-lava murunõlv oli nüüdseks täielikult taandunud.

Supergrupp Vltimas köidab kokku frontman'i, kunagise Morbid Angeli laulja David Vincenti, Mayhemi ekskitarristi ja neile kolm tugevat plaati ("Grand Declaration of War", "Chimera", "Ordo ad Chao") kirjutanud Rune Erikseni, Dodecahedroni hollandlasest bassimehe ja poola trummari, kes vist alles käis Patriarkhiga Eestis. Rune Erikseni mängustiil on muljetavaldav ja järgi mõeldes on tema ja Morbid Angeli mineviku ühendamine Vltimases igati loogiline, sest tema selle morbidliku dissonantse stiili Mayhemisse ka tõi. Kahjuks aga Vltimase puhul jäi siiski mulje, et tulemus polnud suurem kui liidetavate summa ja midagi jäi kuskilt puudu.

Forgotten Sunrise'i võib aga küll tituleerida teise päeva parimaks Eesti bändiks, sest nende viimane album "Elu" on palju kurjem ja tumedam, kui ükski teine industrial-perioodi plaat. Jään endiselt selle juurde, et Anders Melts on Eesti tipp-frontman, alati juhtub kontserditel midagi uut, seekord oli ta riietatud tavatult hoopis valgesse (päris hea kontrast märgadele pruunidele toonidele igal pool ümber) ja astus lavalt alla ka rahva sekka ja laulis mööda platsi kuutõbisena ringi uidates mingeid huilgeid. Eravestlustest jäi kõlama, et osadel ajas esinemine siiski juhtme kokku, sest et "mingi reiv" ja selge see, et kitarrid on siin pigem üheks, aga mitte domineerivaks elemendiks, kuid Forgotten Sunrise on oma kunstiliselt tervikult ja õhustikult rohkem metal, kui paljud teised. Väga muljetavaldav.

Ja jõudiski järg festivali viimase peaesineja Paradise Lostini. Kuna olen nendest just mõne aasta eest pikemalt kirjutanud pärast Helitehase kontserti, siis on seal väljendatud arvamus pärast HRL-i kontserti veelgi kinnistunud: võimsa karjääri ja mitmete eksisammude järel on nad jõudnud kohta, kus muusikaliselt on asi hea, nad ise ehk veidi väsinud, eriti laulja Nick Holmes, aga kava rokib täiel raual ja kalleid-häid lugusid tuleb ridamisi. Tore, et kavasse on uuesti tee leidnud ka nende Bronski Beati kaver "Small Town Boy" aastast 2002. Kui sellele kõrvale panna näiteks nende hitt "As I Die", siis on sarnasusi täiesti võimalik märgata. Eks nad ole alati otsinud eeskujusid sealt, kust teised võib-olla mitte. 

Paradise Losti esinemine viibis kümmekond minutit ja laval käis viimase hetkeni mingi jahmedarmine (kuulu järgi infomüra bändi enda helimehe ja kohaliku tiimi vahel) ja Holmesi mikrofonitõrke tõttu võis avalugu "Enchantment" kuulata pooleldi instrumentaalsena. Kui Holmes lava taha probleemi lahendama kadus, lootsin väga, et bänd mängib edasi ja nii ka läks, tulemuseks minu jaoks mitte tehniline tõrge vaid ainulaadne võimalus seda lugu teistsugusena, instrumentaalsena kogeda. Õnneks pärastpoole kõik sujus, rahvas karjus hääle ära (mina nende hulgas, sest tahtsin ka pärast neid jamasid brittidele kuidagi väga toetust avaldada) ja bändki tundus rahule jäävat. "Thank you, Tallinn Hard Rock Laager!" Ega me ju ei arvagi, et ta peaks pähe õppima kohanime Vana-Vigala. Aga meil on põhjust see nimi küll juba järgmise aasta kalendrisse ära märkida.

Lõpetuseks

Veel statistikast: tundub, et viimastel aastatel on langenud välisartistide arv, mis kõigub viimastel aastatel nüüd seal kolme-nelja kandis. Selle trendi teine pool ongi see, et Eesti kõvemad tegijad on tänaseks juba kümmekond korda üles astunud. Mina ei tee eelarveid ja ei saa kulude survet ka korraldajatele peale panna, sest igaüks rabeleb niigi. Samas, kui HRL-il on publikurekordid, siis avab see ehk ka võimaluse endine suurem rahvusvahelistumise tase taas tagasi võita. Muidu ähvardab festivali mingil hetkel getostumise oht. Iseoma asi on kõige kallim, aga selle väärtus tuleb kõige selgemalt välja suuremal skaalal – kui on millegagi võrrelda.

Festivali lõppakordiks pole aga Paradise Losti viimane noot, vaid korraldaja Kaido Haavandi sõnavõtt-tänukõne lavalt, mis tõesti kümnesse läheb. Trotsides konkurendi kaaperduskatset ja ilmastiku eriefekte suudeti kaks päeva järjest festival käigus hoida peaaegu täiesti nii nagu plaanis oli. Haavandit toetab suurepärane professionaalne tiim, kelle puhul on ka näha, et nad ei tee lihtsalt palgatööd vaid ajavad südamega asja. Rahvas vastab talle samaga. 25. aastale võib julgelt vastu minna.