Ühel suvepäeval jalutasid mulle vastu kaks töökaaslast, jäätis peos. Päike poleks saanud enam soojem olla, tänav oli täis kruiisituriste, kelle vahel püüdsid teed teha jalgrattal toidukullerid. Keset seda eredat melu paistsid rahulolevad kolleegid hästi välja, kuni nad jõudsid minuni ja üks, heledas ülikonnas, sõnas: "Täna on jäätise söömiseks filigraanne ilm!". Vastuseks piisas naeratusest  kõik oli niigi selge, kõrvaltvaatajadki võisid keset äripäeva tunda luksusliku Bourboni vanilli lõhna.

Filigraanse ilma jäätis oli ja on vanilliplombiir ehk vanillijäätis see kõige tavalisem ja kõige hinnatum. Praegu soovitataksegi kasutada sõna vanill ja mitte vanilje. Vanasti öeldi tõesti ka vanilje, ent peab teadma, et kirjakeeles on vanillijäätis ja vanillisuhkur ja vanillijogurt ja vanillikupar. Arusaamist muidugi ei takista sugugi, kui vanaema, soovides teha kooki, palub poest tuua natuke ka vaniljet, mõeldes siis enamasti vanillisuhkrut.