Rahvatants ei ole nõrkadele. Just praegu valatakse trennisaalides higi ja pisaraid  tavalisest rohkemgi, sest kõik ei mahu marjamaale ehk nende 9000 hulka, kes pääsevad eelseisval suvel uuenduskuuri läbi teinud Kalevi staadionile tantsima.  Käivad ettetantsimised ja üks proovikividest on juba eos XIII noorte tantsupeo hitiks kuulutatud Maido Saare loodud "Elotähti".

"Maido on pidude süda ja hing," kirjeldas "Pealtnägijale" tantsupeo pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman.

"Nende noorte inimeste suhtlemine ja suhe – kõik see on nii ilus, nii armas, nii õrn ja õhuline, see on nii habras. Mulle meeldib selle peale mängida. Ma tean, et see mõjub inimestele, see mõjub ka mulle," Selgitas Saar.

65-aastane Maido Saar on tantsinud ja tantsu õpetanud üle poole sajandi. Kolmeaastasena emata jäänud poiss kasvas üles Maidla ja Tilsi lastekodudes, aga erinevalt paljudest saatusekaaslastest mäletab seda aega pigem helgena.

 "Alguses ma ei tahtnud seda rääkida, et olen lastekodust. Iga inimese reaktsioon on erinev, mõni ütleb, et "oh, vaeseke, vanemateta laps" ja see mulle ei meeldi ... ma ei tahtnud seda. Ma ütlen just vastupidi: lastekodus oli mul ääretult tore aeg," rääkis Saar.

Maido kasvatajat hüüti Kitsemammiks ja tema rühmas oli 14 marakratti, kes veetsid enamuse ajast vabas õhus: jooksid pargis ja ujusid järves. "Ta oli väga kuri, väga nõudlik. Ta käsi võis olla väga valus ja samas ka väga hell."

Kui lähedalasuvasse Laheda kultuurimajja loodi rahvatantsurühm, kutsuti liikuv ja painduv noormees sinna tantsima.

Lastekodu on oma kindla režiimi järgi, aga see koht, kus me käisime, oli Laheda kultuurimaja – see oli Tilsi lastekodust kolm kilomeetrit eemal," meenutas ta.

"Ma võisin õhtul hiljem tulla: kolm kilomeetrit sinna, siis see proov, see tantsimine seal ja tagasitulek. Kõik juba magasid, kui mina kohale jõudsin. Mulle see väga meeldis."

Tagantjärgi tunnistab Maido, et rahvatants kui karjäär polnud tema unistus ja arvatavasti olekski läinud teisiti, kui poleks olnud toonase klassijuhataja Karin Jaani – hilisema tuntud diplomaadi – ettenägelikkust.

"Nii nagu lastekodupoisse ikka – meid põhiliselt suunati ikka põllumajandusse – ja ma olin ka vist Tihemetsa minemas ja siis see Karin Jaani võttis mul tutist kinni ja rääkis lastekodu direktoriga: "ei, mida, see läheb Viljandi kultuurikooli!"," kirjeldas Saar.

Näitejuhtimise tudeng sai koos Viljandi kultuurikooli rühmaga 1977. aasta tantsupeol esinedes oma esimese tõelise rahvatantsuvapustuse ja sealt edasi oli saatus lukus. Maido astus Tallinna pedagoogilisse instituuti Mait Agu käe alla tantsujuhtimist õppima.

"See oli nagu tuuleõhk – äkki löödi uks lahti! Ta tuli hoopis teise lähenemisega, ma ei tea ... . Ta pani meid eesti tantsule natuke teistmoodi vaatama: ta tõi sellist õhku, värskust, liikuvust," kirjeldas Saar.

"Kui Mait Agu, selline karismaatiline inimene sind õpetab, no kust ma võtan need teadmised, oskused, selle sädeme ... see on ju loomulik, et ma matkin oma õpetajat. See on ju loomulik, et ma võtan temalt kõik, enne kui sul enda käekiri kujuneb."

Maido õpilane, rahvatantsuansambli Lee juht Maria Uppin-Sarv rääkis, et Saar on ise ka öelnud õpetaja annab õpilasele näo ja nende pedagoogilisse instituudi lendu kutsutigi väikesteks Mait Agudeks.

"Maido kohta on öeldud, et tema loomingus on kõige äratuntavam Mait Agu käekiri, ta ise tunnistab seda, tema printsiibid on Maidule sarnased," lisas Uppin-Sarv.

1980ndatel sai Maidost Mait Agu parem käsi ja tantsupidudel tema assistent. Karismaatilise õpetaja julgustamisel alustas ta ka ise loomist ja lavastamist.

"Ta on ise matemaatika taustaga ju, ma tegin ka siis ilusad joonised, Kalevi staadionile ringid ja diagonaalid, lilled ja liblikad ja mida kõike veel. Läksin Maidule ette seda näitama ja Mait küsis, et mis selle ringi diameeter on? Noh, läbimõõt ja ümbermõõt ja ... diagonaali pikkus ja ... Mina lihtsalt joonistasin ilusad ringid ja siis sain aru, et see töö on puhas matemaatika," meenutas Saar.

Kui tantsujoonised on paljuski arvutamine ja loogika, siis neisse tunnete ja mõtte sisse puhumine sõltub iseloomust ja läbielatust. Ei pea olema eriline inimhingede insener, et märgata, kuidas Maido kõige mõjuvamad tantsud räägivad just kodust ja kodutundest, mida tal endal lapsena nappis.

Saar usub, et see, millest oled natuke ilma jäänud, mis on sulle südamele jäänud või natuke vaeva teinud, tuleb välja ka tantsus.

Tahes-tahtmata, sa kas tahad või ei taha, sul see mõte, kas kodu, ema, isa – nende peale olen ma hästi palju teinud, kodu peale väga palju tahes-tahtmata. See on su hingel," tõdes ta.

Uppin-Sarv märkis, et Saarele meeldib rääkida tantsudest, mis on puhtalt paaristantsud, kus sa pead olema kolm minutit kogu selle tantsu vältel üksnes ja ainult oma paarilisele.

"Kõik muu maailm ümbert hajub. See on teema, mis tundub olevat pinna all olemas ka nendes tantsudes, mis esmapilgul armastusest sugugi ei räägi," lisas ta.

Tarmo Tiisler märkis, et talle väga meeldib, et siinsel rahvatantsuskeenel on seal Kalevi staadionil õrn, tundeid välja näitav mees, keda kuulatakse. "See ei ole ainult see, et pärg peas ullike on laval ja me siin teeme kunsti ja lendleme, ei ole!"

"Maido puhul käib see kuidagi teistmoodi, et ta ei ole selline kubjas kaikaga kõrval, aga ta kuidagi mingisuguse säraga lihtsalt tõmbab inimesed kaasa, enda järel minema ja need inimesed tahavadki minna sellise Maido järel," jätkas Tiisler.

43 aastat tagasi lõi Maido oma tantsuansambli Lee, aga andis selle juhtimise kuue aasta ees Maria Uppin-Sarvele üle. Õpetamas käib Maido Lee rühmi ikka ja kord kuus sõidab ka oma armastatud Kagu-Eestisse, kus Ruusa rahvamajas harjutab tema käe all Kagu Kabujalakõsõ.

Sealkandis käisid suviti Maido õpilased ka Tilsi tantsulaagris ja tegutses isegi n-ö tantsukallakuga õpilasmalev. Muusik Elmar Liitmaa on üks vilistlane.

"Seal sai õpitud vikatit luiskama ja kupraid sarda panema ning tegema selliseid töid, mida iialgi mitte kuskil mujal ei oleks saanud teha. Ja need suved, need on ühed kõige mälestusväärsemad asjad minu elus. Ma arvan, et paljudele on see samamoodi," kirjeldas Liitmaa.

Ta lisas, et Maido oli mingil moel talle mentor, kes aitas teda läbi puberteediea keeruliste aegade. "Tihtipeale ei leidnud kodust seda mõistmist, mis puberteedil oleks vaja olnud. Maido oli see, kellele sai südamelt ära rääkida, kes kuulas ja ta oli mulle ka nagu tugiisik. Mentor on hea sõna selle kohta."

Intriigid ja keerulised suhted pole läinud mööda ka laulu- ja tantsupeorahvast ja nii on üpris ootamatu, et suured sussid ja raske mantel, mis Mait Agust tema traagilise lahkumise järel 25 aastat tagasi maha jäid, omistatakse üsna üksmeelselt Maido Saarele.

Laulu- ja tantsupidu on nagu selle valdkonna olümpia. Juba publiku ja tantsijate hulgas hitiks saanud "Pihlapuu" või "Puudutuse" kõrval saab sel suvel oma tuleristsed Mari Kalkuni muusikale loodud "Elotähti" – ainus lugu, mida nii lauldakse XIII noorte laulupeol kui tantsitakse tantsupeol.

"Ma olen paaril korral näinud, kui tantsupeo viimane kontsert on läbi, et milline Maido siis on ... ta on nii habras, et ei julgegi puutuda, et läheb kohe katki," kirjeldas Tiisler.

"Ta on nii õnnelik ilma igasuguse kaitsekihita. Ja siis ma mõtlen, et sellises ilma turvaolekuta seisundis võib ikka päris raske olla. Aga ta on sellega suurepäraselt hakkama saanud ja selles ongi tema väga suur väärtus, et ta julgeb olla niimoodi haavatavana teiste inimeste ees. Teda natukene võib-olla sellepärast kadestatakse ka!"

Maidol endal päris perekonda pole, aga tema rahvatantsijad, laias plaanis kogu Eesti tantsukogukond ongi tema pere. Ja olulised asjad elus, mida sõnadesse panna on keeruline, leiavad tähenduse Maido Saare tantsudes.