1916. aastal ilmus Einsteinil artikkel "Üldrelatiivsusteooria põhialus" ning seejärel valmis tekst "Eri- ja üldrelatiivsusteooriast (üldarusaadavalt)", mis oli mõeldud selgitusena mitte ainult asjatundjatele, vaid ka laiemale publikule. "Ta ütles, et kui ta ise neid ei seleta, ei saa keegi aru ja teooria kaob unustusse," märkis Kuusk.

"Matemaatilise mõtlemisega, nagu ta oli, see eriti hästi ei õnnestunud. Rääkis küll pikalt, aga mingil hetkel ei saanud teistmoodi, kui pidi hakkama valemeid näitama. Aga valemid ei ole muidugi ülearu keerulised ja taiplik lugeja võiks sellest raamatust aimu saada, mis on erirelatiivsusteooria ja üldrelatiivusteooria põhialused," sõnas Kuusk.

"Kaasteadlaste soovitusel hakkas Einstein siia järjest lisasid ja täiendusi juurde kirjutama, et asja selgamaks ja arusaavamaks teha. Kokkuvõttes ilmus viis lisa, millest viienda kirjutas ta alles 1952. aastal. Viiendat lisa peetakse kõige filosoofilisemaks, sest seal püüab ta arutleda küsimuse üle, mis on ruum."

Kuusk märkis, et Einsteini teooria on aja jooksul erinevatele katsetele ja vaatlustele hästi vastu pidanud. "Kuigi kosmoloogia kirjeldamisega on ebakohad vaatluste ja teooria vahel, mistõttu püütakse esitada uusi gravitatsiooniteooriaid, siis kokkuvõttes on see esialgne Einsteini üldrelatiivsusteooria igal pool võitjaks jäänud. Kogu universumit on väga problemaatiline kirjeldada, sest me ei tea, millised on need kehad ja massid, mis universumi ruumistruktuuri määravad, ja kuidas need liiguvad."