Festivali põhijõuks on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kaasaegsete etenduskunstide rahvusvahelise magistrantuuri tudengid. "Noortel kunstnikel, kes meil praegu õpivad, oli võimalus katsetada sooloformaadiga. Et mida tähendab olla üksi laval, komponeerida, ise lavastada, ise mängida, leida üles need teemad, mis neile endile on olulised ja kuidas nad ennast etenduskunstnikena identifitseerida tahavad," selgitas Nael.

Festival toimub 6. kuni 14. septembrini. Kaheksa päeva jooksul näeb 16 sooloetendust, mis toimuvad EMTA mustas kastis, Kanuti Gildi Saalis, Püha Vaimu Saalis ja ühes erakorteris, mille aadressi jagatakse vaid piletiostjatega.

Soololavastuste teemad peegeldavad maailma, milles autorid elavad, ning küsimusi, millest ei õnnestu mööda vaadata. Publik kohtub teostega, mis uurivad identiteeti ja rännet, leina ja hoolt, mehelikkust ja haavatavust, keelt ja tõlkimist, haigust ja vastupanuvõimet, rituaali ja müüti, ökoloogiat ja võimu. 

Esimest korda toimus Läbu 2022. aastal. Festivali iga aasta teha ei saa, vaid tuleb ära oodata uus lend. Tavaliselt korraldatakse festivali esimese semestri lõpus, seekord langes ta teise semestri algusesse.

"Üks asi on mõelda, kes ma kunstnikuna olen ja kuidas ennast publiku ette asetan, aga teine asi on vormiotsingud. See on ka põhjus, miks me sooloformaadi esimesel semestril kohe käsitlusse võtame, sest see on väga keeruline. Tundub, et seal on kõik väga lihtne ja kõik on ettemääratud, mis võimalik on, aga väga nutikalt tuleb üritada iseennast defineerida ja ümberluua," ütles Nael.

Laiemalt defineerib Nael kaasaegseid etenduskunste katusmõistena, kuhu alla mahub teater, tants, kaasaegne tsirkus ja kõikvõimalikud muud asjad. "Kõik mis sobib sinna piiridesse ja kõik sünteesid ja hübriidid nendest. Ongi väga keeruline öelda, mida selle all täpsemalt mõeldakse. Ka igasugused töörühmad vaidlevad selle üle, kas on "kaasaegne etenduskunst" või "kaasaegsed etenduskunstid" ja mida nad siis hõlmavad," rääkis Nael.

"Näiteks meie magistrantuuris on alati õppinud väga erineva taustaga inimesed. Hetkel on meil 16 tudengit, kes tulevad 13 riigist ehk siis juba kultuuriline pagas on väga erinev. Kokku saavad etenduskunstnik Kolumbiast, koreograaf Hiinast, näitleja Indiast, keeleteadlane Inglismaalt, arhitekt Kreekst jne. See pilt on hästi kirju ja etenduskunst võimaldabki vaadata raamidest välja, kui võrrelda seda klassikalise teatriga," lisas ta.

"See mõiste on väga-väga lai. Võime näha seda Von Krahli teatris, kuigi me võime nimetada seda teatriks, aga piirid kisuvad ikkagi sinna etenduskunstide poole, kui arvestada näiteks kaasloome meetodit, mida loomeprotsessis kasutatakse. Samal ajal ka Kanuti Gildi Saalis või Elektron.artis. Sinna alla mahub palju erinevaid asju, sest võimalik on mängida erinevate žanride ja vormidega, mis muidu kuuluvad väga konkreetsesse taskusse."

Festivali nime Läbu all ei mõelda päris ÕS-is leitavat tähendust. "Meie jaoks on Läbu mingisuguse loomingulise protsessi keskmel olemine. Ma ei ole küll ise helilooja, aga ma kujutan ette, kui üks helilooja kirjutab mõnda uut lugu, kirjutab paberite peale igasuguseid fragmente, asetab need mööda ruumi laiali, üritab neid organiseerida, ja kui keegi sinna sisse jalutab, siis see on üks suur läbu. Loominguline protsess on pooleli, kõik asjad pole veel lõpuni defineeritud, seal on palju ideid, mis vajavad settimist ja selgitamist," selgitas Nael.

"Mulle endale väga meeldib vaadata formaate või katsetusi, mis ei ole veel väga läbi nämmutatud või sisse töötatud. Kui tavaliselt läheme kuskile rahvusvahelisele festivalile, siis tavaliselt näeme selliseid töid, mida on muudel festivalidel palju mängitud ja kuraatorid on need välja noppinud. Need on kõik hästi toimivad, mingisuguse teema alla mahtuvad. Meie festival pakub just loomingulise protsessi alguses või keskel olevat kaost, mille sisse on võimalik jalutada ja aktsepteerida seda, et kõik on veel natukene toores, aga noored etenduskunstnikud on sinna jõudu ja energiat sisse pannud maksimaalselt."