Sirp. Hardi Volmer: Meie ajalugu ei kattu „Euroopa ametliku ajalooga” ({{commentsTotal}})

{{1387527280000 | amCalendar}}
Režissöör Hardi Volmer 2012.
Režissöör Hardi Volmer 2012. Autor/allikas: aasta jaanuaris filmi \"Elavad pildid\" võtetel Postimees/Scanpix

Lõppeval aastal linastus koguni kaks Hardi Volmeri käe all valminud filmi: „Kullaketrajad” ja „Elavad pildid”.

Hardi Volmer ütleb kultuurileht Sirp usutluses Jaak Lõhmusele, et „„Elavad pildid” on tõestanud, et meie ajalugu ei kattu „Euroopa ametliku ajalooga”.”


Volmerile meeldib oma kangelased ajaloo hammasrataste vahele pista, sest meie asi on täita kunstiliste tõlgendustega augud, mis haigutavad meie endi ajalooteadvuses, keegi teine seda tegema ei hakka. Olnus sorkimine ja möödaniku varjude elustamine on tõhus võimalus end tuleviku suhtes positsioneerida.

Alustuseks mittetöiselt: oled kõva saunaskäija, mis see sulle annab?
Hardi Volmer: Käin saunas tõesti igal võimalikul juhul, see annab mulle otsekui uue inimmõõtme, et olen saanud justkui paremaks inimeseks – selline pisuke enesepettus. Aga mitte ainult ... Ei ole siiani leidnud tõhusamat taastusravi vahendit.

Hiljuti Helsingis rääkisid mulle ühest reedesest päevast enne Soome sõitu. Tundub küll, et oled täielik tööhoolik, näib, et pole hoo ega hoobi vahet. Missugune on sinu harilik tööpäev?
Mul on iga tööpäev vägagi oma nägu, ainult mainitud reede on selline, mis paneb mu füüsilised võimed proovile. Nädala väsimus ihus, on kell kuus äratus, Oja Tõnn ootab autoga väravas ja läheb „Karvikute” tegemiseks.
Sagedasti lõpeb päev bändibussis, et sõita näiteks Tartusse, kus tuleb lavale tõusta kell üks öösel, nagu meil Eestis tavaks. Koju saab viie paiku. Aga uuest aastast läheb kõvasti leebemaks – riigiteleviisor heidab nukusarja üle parda. Peab hakkama n-ö augutäidet otsima.

ERR ei jätka enam „Pehmete ja karvastega” – mis põhjendusega?
ERRi ametlikku põhjendust ei ole kuulnud, aga riigitelevisiooni põhjendus on lihtne ja veenev – ei ole raha!

Filmitegemine, lavakujundused, õpetamine filmikoolis, kontserdid Singer Vingeriga, „Pehmed ja karvased” ja veel tuhat asja. Kuidas suudad keskenduda?
Keskendumisvõime on osa kohanemisvõimest. See on õpitav. Võin keskenduda tööle suvalises olukorras ja ärrituda iga välise häirija peale, sestap tuntakse mind kui kurja ja kiuslikku inimest.
Mitte igal filmitegijal pole võimalik ette näidata kaht filmi aastas, äsja linastunud „Kullaketrajad” on üle 70 minuti, aasta algul linastunud mängufilm „Elavad pildid” üle kahe tunni pikk. Filmid on pikad, aga ega nende valmimise käikki lühike olnud?
Töö nende filmide kallal ideest valmimiseni vältas oma neli aastat. See, et nad kannavad sama aasta väljalaskenumbrit, on juhus, nagu ikka.
Kummaline, aga pikk film sündis lühema filmi tegemise sees kuidagi. Ju siis hää saatus ise juhtis käike, sest tänu „Kullaketrajate” venimisele leidis Hanno Egipt (paljude reklaamfilmide autori Harri Egipti poeg) täiesti juhuslikult filmiarhiivist ühe karbi, milles oleva rulli lõpus leidus markeerimata reklaamklipp aastast 1987, tehtud Nukufilmi paviljonis. Üks autoritest ning peategelane olen mina ise ja see tõi meie loosse üliolulisi muudatusi.

Sul oli kuuldavasti üks teine mängufilm plaanis enne „Elavaid pilte”. Mis sellest sai?
See teine oli ajalooline „rõudmuuvi” Johannes Pääsukese ekspeditsioonist Setomaale 1913. aasta suvel, mis ühtlasi osutus viimaseks rahusuveks inimkonnale enne Esimese ilmasõja algust. Ma ise eeldasin, et seda on kergem käima saada, aga võta näpust. Nüüd on Eesti filmiajalooline tähtpäev juba möödas, aga selle loo peaks üles võtma ikkagi. See on üks asju, mis meil susiseb.

Kas see varasem idee mõjutas kuidagi ka „Elavate piltide” stsenaariumi arengut?
Pääsukese lugu ei mõjutanud „Elavate piltide” käsikirja arengut kuidagi, küll aga tegi seda lõpuks üks tore „sahtlissejäänud” lugu kuulsast Valgamaa kinomehaanikust Kino-Matist. Ju siis oli Mati saatus sündida elule teatrilaval Rakveres. Arendasime seda lugu koos lavastaja Peeter Simmi ja kirjanik Toomas Raudamiga (mina olin kunstnik) ja nüüd panin ma oma kinomehaanik Juliusega Matil n-ö tee ekraanile kinni. Matist sai Julius.

Sulle lähevad hästi korda ajaloolised süžeed: „Tulivesi”, „Minu Leninid”, telelavastus „Meie oma Maapäev”, nüüd „Elavad pildid”…
Mulle meeldib tõesti kangelased ajaloo hammasrataste vahele pista, nende heitlusi karakteripõhisest loogikast juhtida lasta ja seeläbi peaaegu tõelähedasi simulaakrumeid luua. Tagasivaates on detailid kindlasti ähmasemad, aga üldine seis paremini hoomatav. Inimeselooma puhul pole ju märgatavaid kvalitatiivseid moondumisi täheldatud vähemasti vana testamendi aegadest peale. Hämarus ajaloo tajumises, just noorte inimeste puhul, on hirmutav. Ja alati võib endale pateetikat lubada: meie asi on täita kunstiliste tõlgendustega augud, mis haigutavad meie endi ajalooteadvuses, sest keegi teine seda tegema ei hakka. „Elavad pildid” on selles valguses iseäranis ilmekas näide. Kuulen juba tohmuskite oigamist, et milleks see olnus sorkimine, möödaniku varjude elustamine jne. Ometi on see üks tõhus võimalus end just tuleviku suhtes positsioneerida. Selleks, et maastikul mitte eksida, tuleb aeg-ajalt seljataha vaadata. See on orienteerujate rusikareegel.

Minu Leninite” ja „Elavate piltide” esilinastuse vahele jääb kuusteist aastat. Miks nii pikk vahe?
Nimetet perioodi sees on sündinud täiesti korralikke lugusid, millest ükski ei ole leidnud armu vastavate ametnike silmis, kes rahastamist määravad. Sa ise olid pikki aastaid üks neist. See oleks otsekui küsimus sulle enesele. Lisaks veel lood Johannes Pääsukesest ja kellestki lennukivaatlejast, kes on sündinud Holger Kaintsi jutustuse põhjal, ja veel üks lugu, mille tegevustik toimub õndsa Nikita ajal. Aga see on alles ideekavandi staadiumis. Sahtlis ikka miskit vedeleb. Loomulikult annan ma endale aru, et hea lugu on kõigest eeldus, aga mitte hea filmi tagatis.

Missugune on olnud „Elavate piltide” vastuvõtt kodumaal ja rahvusvahelisel areenil?
„Elavate piltide” vastuvõtt on olnud täiesti skisofreeniline. Kodus teatavasti võeti film äärmiselt soojalt vastu. Tean inimesi, kes teavad inimesi, kes olid sattunud suvalistele seanssidele, mille lõppedes publik seistes aplodeeris. See on vahest ülim, mida üks tegija oma teoga võib saavutada. Kui produtsent Anneli Ahven näitas filmi toorikut Berliini turul, soovitasid mõned Saksa ja Austria eksperdid sellest viimast sõda puudutava episoodide rea välja monteerida, et siis oleks päris tore film. See pani lambi põlema ja nüüdseks on selgunud, et nii ongi: „Elavad pildid” on tõestanud, et Teine ilmasõda ei ole Euroopas veel lõppenud. Meie ajalugu ei kattu üksüheselt „Euroopa ametliku ajalooga” ja ei ole ilus sellega viisakas seltskonnas vehkida. Sellest fenomenist on hiljaaegu leheveergudelgi juttu teinud keegi Eestis elanud Hollandi üliõpilane ja poliitikavaatleja Edward Lucas. Meile väga oluliselt Ida-Euroopa festivalilt Karlovy-Varys jäi film kõrvale ühe koduse ametniku targal eesthooldel. Kui üks film ei figureeri enamikul nimekatel festivalidel, saab sellest justkui paariafilm, mida valikukomisjon vaadatagi ei viitsi. See on inimlikult mõistetav. Mugavam seletus oleks, et tegemist on lihtsalt väga keskpärase taiesega, aga selle vastu räägib ka vaatajate reaktsioon festivalidel väljaspool Euroopat. Mõningatel neist olen ise kohal olnud. Iseäranis ootamatu ja seda liigutavam oli Vene filmirahva ülisoe reaktsioon „Kinošokil”.

Elavad pildid” on juba selle poolest legend, et see ei olnud esilinastuseks ikka veel päris valmis ja läks veel mitu kuud, enne kui sa filmi valminuks kuulutasid. Mis kotermann seal mängus oli?
Vahendid, millega pilti salvestada ja töödelda, arenevad päevadega ja iga järgmise filmiga seisad silmitsi üha uute tehniliste võimalustega ja ühtlasi ohtudega. Eesmärgiks oli ju tabada vähemasti kuue erineva ajastu pildikeelt. Aga keegi, isegi mitte spetsialistid, kes pilditöötlusega igapäevaselt seotud, ei osanud ette näha, et see protsess osutub nii pikaks ja keeruliseks. Igasuguseid jamasid eos vältida püüdes sai isegi rohe-ekraani taustal toimuv staatilise kaameraga jäädvustatud, aga võta näpust. Esilinastuse päev sai muidugi optimistlikult välja kuulutatud ja kinode süsteem on piisavalt jäik seda mitte muutma.

Kullaketrajate” esilinastusel selgus samuti, et film ei ole ikka päris valmis, ehkki alustasite Kiur Aarmaga seda peaaegu viie aasta eest. Kas nüüd on valmis? Ma ei arva sugugi, et niisugusel hulgal arhiivimaterjali sisaldav film saaks valmis aasta või kahega, aga eemaltvaatajale maksaks vahest seletada sellise töö spetsiifikat.
„Kullaketrajad” on kokku kleebitud sadade teiste autorite loodud pildikatketest ja momente, millele loo jutustamisel keskenduda, mõjutab paratamatult arhiivimaterjali kättesaadavus. Film tuli kokku panna sellest, mis meil võtta oli. Õnneks üht-teist ikka oli, kuid on kurioosne, et just lähiajaloo jäädvustused, mil filmilint vahetub varajase videopildiga, on jubeda kvaliteediga ja arhiivis kasinalt esindatud. 
„Kullaketrajate” puhul on tegemist seda laadi kinopuslega, mida võiks nikerdama  jäädagi, kui ei lepita kokku, et siiani ja ei sammugi edasi. Mitmeid tähtaegu sai ületatud oma viiel korral kindlasti. Protsessi venivast kulgemisest oli kasugi – juhuse läbi ilmus lagedale üliolulist materjali.
Viimane viperus oli seoses esi­linastuseks mõeldud kõrgresolutsioonis välja­prindiga, kus masin ise otsustas üht üheksasekundilist lõiku vältida. Poole filmi pealt läksid heli ja pilt lootusetult irdu ja väga valus oli meil Kiuriga sääl saalis istuda.

Film on jooksnud mitmes kinos, mitmes linnas. Kuidas publik on suhtunud?
Filmi publikumenu laiemalt on vara hinnata, aga neil näitamistel, kus ise kohal oldud (Tartus, Helsingis ja Hiiumaal) on inimesed olnud väga rõõmsad ja tänulikud, et nad seda näha on saanud.

Kas on juba plaanis festivalilinastusi välismaal?
Selle filmi aines jääb nii-öelda ametliku ajaloo diskursuse raamesse ja sestap ei ole näha mingeid takistusi tema festivali­tuuril. Seda enam, et teema on teispool „raudeesriiet” elanud ja kasvanud inimesele täiesti ootamatu ja põnev.

Missugune tähtis töö nüüd ootab?
Praegu on mul rõõm töötada kunstniku ja lavastajana Rakvere teatris. Seal peaks veebruari keskel vaatajate ette ilmuma nooruke Uno Loop oma olnud ja olematute eluseikade ja surematute lauludega. Ja mina olen võtnud vastutuse, et see kõik kenasti oma maagilisele lavaelule tõuseks. Laulumängu nimi on „Uno bossa ehk Uno Loobi seitse elu”, kirjutanud Peep Pedmanson.
Ja meie esimese filmimehe seiklused Setumaal tuleks üles võtta. Eesti filmi sajas juubel on juba minevik – piinlik lugu!

Lõpetuseks lapsepõlvemaadele. Eesti kõige viljakamad filmilavastajad Kaljo Kiisk ja Peeter Simm on pärit Ida-Virumaalt, justkui oleks sealkandi maamullas miskit, mis soosib kinematograafilist tootlikkust. Aga sinu Pärnu koolist on tulnud vist ühe Eesti kooli kohta kõige rohkem filmiloojaid: Enn Säde, Mark Soosaar, sina, Rao Heimets ja Jaan Kolberg olite vist suisa ühes klassis. Huvitav kokkusattumus. Igor Mangilt või mõnelt teiselt esoteerikult sa pole põhjusi uurinud?
Kui see on nõnda, nagu väidad, siis on see küll selline tore juhus, mida võiks keegi, keda esoteeriline seletus erutaks, mõne sensitiivi abiga uurida. Ise pole selle pääle tulnud. Tõsi, Rao Heidmets oli küll meist klass eespool, aga samas klassis käis üks Martidest, kellega me toona kaheksamillimeetriseid filme tegema hakkasime. Rao tegi ka siis juba filme, aga omaette. Filmipõllul saime temaga kokku alles kuulsas stuudios Päratrust. Moskva filmikoolist tulnud Mark Soosaar ilmus minu isa sõpruskonda ja võib olla, et tema karismaatiline kuju innustas mind – mine tea? Igatahes oli just tema see, kes minu esmakordselt profikaamera ette sättis. Olin siis neliteist.

 

 

Toimetaja: Tõnu Pedaru

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: