Loe ka Värske Rõhu uut kodulehekülge.

Robert Kurvitz (29) avaldas 2013. aastal debüütromaani „Püha ja õudne lõhn”. Harva erandina ületas raamat piiri ulme ja „päriskirjanduse” vahel ning on pälvinud ohtrat vastukaja nii ulmehuvilistelt kui ka arvustajatelt, Kaur Kenderist Peeter Helmeni. Läinud aastal tegi Robert palju muudki: kirjutas Veiko Õunpuuga kahasse stsenaariumi filmile „Free Range” ning osales rühmitusega ZA/UM nn Sirbi-skandaalis.

Sinult ilmus läinud aastal esikromaan „Püha ja õudne lõhn“. Kas määratlust „proloog romaanitsüklile“ tuleb võtta naljana või oled nüüd tõesti hamba verele saanud ja kavatsed asjaga tõsiselt tegelema hakata? Egert Rohtla näiteks lubas oma debüüdile kohe seitseteist järge kirjutada...

„Püha ja õudne lõhn“ on proloog romaanitsüklile. Ta juhatab sisse ühe elemendi – halli mõiste – üpris mahukast tööst, mis esmaste arvutuste järgi saab olema kuni kuue romaani pikkune. Selle ettevõtmise valguses peab tunnistama, et mu usk nalja maailma parandavatesse omadustesse on vankuma löönud.

Ajaleht Läänerannik: „Kohalik mees arvab, et on löömas esimest arvestatavat mõra reaalsuse palgesse!“

„Lõhn“ on lühike detektiivjutustus, mille ülesandeks on 1) jätta varju eelnev maailmaehituslik kirjandustraditsioon; 2) mõjuda tundmatus kohas vette hüppamisena endas esitatud maailma suhtes – in medias res, sissejuhatus sellesse maailma leiab aset mujal; 3) esitada küsimusi, millele ülejäänu vältel vastuste leidmine mõjuks nii premeerivalt kui ka distsiplineerivalt. Ära muretse, väike madrus, et liiga palju on riistu ja liiga väike on pea. Keegi ei tea, mis juhtus Lundi lastega.
Kõige täpsem viis „Püha ja õudset lõhna“ vaadata on albumi introna.

„Pühast ja õudsest lõhnast“ on teada, et selle algvarianti nähti juba 2008. aasta romaanivõistlusel. Mis vahepeal juhtus? Ega sa ometi viis aastat teksti ei viimistlenud?

Ma viimistlesin seda teksti viis aastat.

Tõsi, tuli ka visandada edasised raamatud. Kõikvõimalikust ajaloost kompromiss kompromissi haaval partikulaarne välja voolida, sulgemata võimalikkusi, mida ma viimased 12 aastast hellitanud olen... See on keeruline ülesanne, mis kompab mu süsteemse võimekuse piire.

Maailma elanikkond on romaani tegevustiku ajaks ca 4,2 miljardit inimest. Ladestunud on ca 9000 aastat ajalugu. Selle vältel tegutsevad sajad ja sajad tegelased, kes on mulle äärmiselt südamelähedased. Viis aastat on väga lühike aeg.

Rahvaluulesse on läinud Ilfile ja Petrovile omistatav vastus küsimusele, mida tähendab see, et romaan on kirjutatud kahekesi: üks jookseb mööda kirjastusi ja teine istub käsikirja peal, et seda ära ei varastataks. Kuidas toimetatakse romaani nii paljude inimeste koostöös, nagu märgitud sinu raamatu viimastele lehtedele?

Vastab Rahvuste XVI Kirjanduspleenumi juhataja sm Bronski: massitoimetus on meetod, mille me arendasime välja „tekstisisesele reaalsusele järjepidevuse ja koherentsi tagamiseks“. Kaasatud olid: autoinsener; moefotograaf; mees, kes on palju kakelnud; akadeemilise haridusega keeleteadlane; luuser ja paljud teised. Ühiseks eesmärgiks – mitte ainult tänapäevastele standarditele vastav, vaid eesrindlik reaalsustase tekstis! Ühte koondatud fact-checking ja proofreading, koos erinevate toimetustega. Soovitame tungivalt.

Oled 2009. aastal Mait Vaigule antud intervjuus öelnud, et sind huvitab kirjanduse puhul süžee meisterlikkus rohkem kui stiil. Kas jääd endiselt sellele kindlaks? Igatahes su enda romaanis äratab lisaks peensusteni väljaarendatud maailmale tähelepanu just stiil, sealhulgas omapärane keel, uudissõnad. Kas see on sinu jaoks loomulik keelekasutus – üht-teist nagu tuleks tuttav ette – või arendasid sa selle välja just romaanireaalsuse kirjeldamiseks?

Kui kirjutamistöö on lõpetatud, muutub kujutlusvõime ruum monoliitseks. Seal eristuste tegemine on võimatu. Need, kes kiile löövad (stiil/narratiiv), on šarlatanid.
Tööfaasis aga – kui kõik on veel lahti ja võimalik – võiks loo haare tõesti esimesena tulla ja ülejäänu selle tulemusena. Ma õppisin jutustajaks AD&D Game Masterina. Kujutle romaani lauamängu kujul: mängijad kehastavad peategelasi, kõike ülejäänut (maailma) Game Master. See on tänapäevane pliiatsi ja paberiga rollimäng. Sellises formaadis on kõige tähtsam tegelaste ehk mängijate tähelepanu hoidmine, põnevuskõverad, mille kõrvalt jääks aega ka detaile tähele panna. Et enda isiklikku lugu suurema sisse uuristada. Selle lähenemise puhul tuleb süvenemine kasuks. Mida rohkem loole anda, seda rohkem annab lugu tagasi. Analoogselt lähenen ka ilukirjandusele.

Siin täpsemaks minna oleks liiga esseistlik, aga ütleme nii, et ma pean pliiatsi-paberi rollimängu oluliseks tehnikaks, kui kirjandus soovib ülejäänud meediumitega võidurelvastuda. Seda peaks ta minu arvates tegema.

Kas sinu jaoks on oluline, kuidas ja kuhu raamat liigitatakse? Kas see on ulme? Ja üldse, kas ulme oleks pigem vääristav või solvav määratlus?

Ma olen veendunud, et ulme ja sellega kaasnev nohkarikultuur kogu oma peensusteni kinnisideelises asjatundmises on ammu kujunenud meie aja olulisimaks kultuurinähtuseks. Selles on teostunud unistus professionaalsest, demokraatlikust kultuuripublikust, mis tekkis Prantsuse revolutsiooni järel, kui Louvre rahvale avati. Ainus viga oli eeldada, et rahva ja aadli maitse osutub üheks ja samaks.

Ulme on see, mis inimene iganes soovib, et ta oleks. See on võimalus teha ükskõik mida. Suveräänsus paratamatusest. Osaks saanud elujärjest. Tõkestavast jõust, mida kohtab kõikjal oma tegevuses: nii ei saa, see on võimatu, loodusseadus on vastu. Ulmemaailmade ilu on maailma ilu inimkonna enda suva järgi, nende õudus samuti. Saavutatud on nad nagu kõik head asjad maailmas – kollektiivse unistamise rangelt süsteemse jõu läbi.

Tegemist on just nimelt eskapismiga. Radikaalne põgenemine, nagu ulme seda ette näeb, on ainus progressiivne asi, mis meil on.

Mulle on väga oluline, et mu tööd just nimelt ulmeks liigitataks. Mis ei tähenda, et mul ei oleks selget soovi olla „parem“, „võimsam“, „ilusam“, „suurem“ kui ülejäänud kirjandus. Ma ei taha tõusta ulme kohale, ma tahan tõusta koos ulmega. Ülejäänu kohale.

Paljasta lugejale oma veritsev sisemus! Missuguse romaanitegelasega sa eneses kõige rohkem ühist leiad? Kas sa olid „kooli kõige paham poiss“, nihilist ja kommunist Zigi? Kas Inayat Khan on autori mage alter ego, kes elab ema keldris?

Noore Zigi prototüübiks on minu teismeliseaastad „kangelase teel“, keskkoolist väljakukkuja karm Ronini-elu. Vana Zigi prototüübiks on minu toonane ootustehorisont enda edasisele elule. Mis loodetavasti ebarealistlikuks osutub.

Kui „Püha ja õudne lõhn“ oli kavandamisjärgus pliiatsi-paberi-rollimänguna, pidi Inayat Khani mängima följetonist Argo Tuulik. (Sellises vormis osutus lugu paraku teostamatuks, ajahüpete tõttu.) Ma kavatsen ka ülejäänud tsükli teatud osad pliiats-paberil läbi teha. Enne kirjutamist.

Kas tulevikuplaanidesse kuulub Ise-chillija erakliku eluviisi juurde pöördumine kusagil üksildases maakolkas, oma privaatdiskoteegis muusikat kuulates ja müstilisega suheldes?

Ise-chillija erakliku eluviisi juurde pöördumine on oht, millest soovitan hoiduda. Kõigil. Tegemist on üksilduse ideaaliga, tegelikkuses tähendab selline elu palju vähem tantsumuusikat ja palju rohkem onanismi.

Sind võiks seniste tegude põhjal nimetada mitmekülgseks kultuuritegelaseks, kuigi ausalt öelda on sellist taidlushõngulist silti sinu kaelas raske ette kujutada. Enne raamatu väljaandmist oled teinud bändi Ultramelanhool ja toimetanud kultuuri ja poliitika veebiväljaannet ZA/UM. Läinud aastal linastus ka sinu stsenaariumi põhjal tehtud Veiko Õunpuu film „Free Range“. Kas oled filmiga rahul? Kas see muutus algstsenaariumiga võrreldes palju?

Ma põlgan igasugust multiinstrumentalismi ja pean monomaaniat tõelise inimese mõõdupuuks. Ma olen alati soovinud ainult romaani maailmale pühenduda, nagu Žižek tahab tegelt ainult Hegelist lämiseda. Nüüd, kui romaanikirjandus on seda võimaldanud, jääb ju rangelt võttes ainult aeg, mil ma ülesande kõrgusel seista ei suuda. Tegelen kõiksuguste kõrvaliste asjadega. Õigustan neid endale kui „harjutusi“ või „elukogemusi“. Tegemist on vabandustega, kirjanik toob endale selliseid, et mitte kirjutada.

Samas, sotsiaalselt on need on minu jaoks väga tähtsad ja armsad asjad. Muusika, kino jne. Ma teen selliseid asju, et aidata teisi inimesi nende loomingus. Nii hästi kui ma suudan, et nemad ka mind mu ettevõtmises aitaksid. See ei ole tähtis, mida mina arvasin näiteks filmist (mulle meeldis seda vaadata), tähtis on, et Veiko oleks rahul mu panusega, ja ma loodan, et ta on.

Kui ema ja isa on kunstnikud, kas see ei tekita hoopis tahtmist juba protesti märgiks triiksärki selga panna ja kontorisse tööle minna?

Nagu iga oma elu loomingu peale raisanud inimene unistan ka mina ärajäänud kirurgikarjäärist. Oleksin dr Kurvitz. Arstide liidu kohvikruus käes. Punane, valge caduceus’ega. Kabineti laes ripuks haigla kilesuss, suitsuandurile otsa tõmmatud, õhus oleks suitsulebra. Ma sasiksin lapse pead ja ütleksin emale: „Raha pärast muretseme hiljem.“

„Oh jumal tänatud! Nad ütlesid, et kui Kurvitz ei suuda, ei suuda keegi...“

Pärast võimatuks peetavat operatsiooni, mille käigus ta vahetab välja pool kesknärvisüsteemi ja enamuse parasümpaatilist, lubab dr Kurvitz endale ainsat frivoolset naudingut, millega ta end siin ilmas täie mõistuse juures hoiab. Ta magab patsiendi emaga.

Hommikul pärast duši all käiku leiaks naine mind voodis. Eikuskilt oleks mulle selga ilmunud lumivalge, mõõtmatult keerulise ülesehitusega bodystocking. Ringutaksin, osutades padjale enda kõrval. Naisterahvas jahmuks, mitte sekspesu, vaid selle mõõtmatult keeruka ülesehituse pärast: „Viis minutit... Kuidas see võimalik on?“

Dr Kurvitz.

Ta räägib inglise keeles. English is the language of ridiculous fantasies. Pärast operatsiooni tuleb dr Kurvitz mureliku näoga ja teatab vanematele: „I’m sorry. I lost him.“ Nutt. Ahastamine. „But I’m gonna bring him back.

Yeah.

I’m that good.“

Pärast operatsiooni teen kolleegiga haigla siseõues suitsu:

„Clinically dead for 15 minutes... How did you resuscitate him?“

„I didn’t resuscitate him. I resurrected him.“

Sirbiga läks läinud sügisel nagu läks. Maskeerin poliitilise küsimuse viletsalt esteetiliseks: missugune ZA/UMi Sirp siis oleks tulnud, kui oleks kestnud üle ühe numbri? Netis nähtud visioonidokumendist ausalt öelda palju sotti ei saanud, aga selle väga politiseeritud tõlgendused ei tundu mulle samuti usutavad.

„I tried, but couldn’t resurrect him.“

Oled ZA/UMi veebilehel kirjutanud rubriiki „Filosoofiline stiilinõuandla“. Soovita lugejale filosoofi!
On üks mees, kes kirjutas ühe raamatu, kus ta ütles, et kogu inimajaloo eesmärk on Absoluutse Teadmiseni jõudmine. Absoluutne Teadmine olevat teadmatus, mille päästab asjatusest asjaolu, et see on arenguvõimeline – saab järjest enam teadlikuks oma teadmatusest. See on üpris laia oksaga sõnavõtt, kui selle peale niimoodi mõtlema hakata, kuna sellest järeldub, et see mees ise viis just kogu inimkonna oma lõpliku eesmärgini.

Ta nimi oli Georg Wilhelm Friedrich Hegel. Ise ta proovis veidi tagasihoidlikumat joont hoida ja jättis selle konksu lugeja enda avastada. See on nii räme konks, et paljud ei soovi temaga tänapäeval enam nõustuda. Nemad ja kõik, mida nad teevad ja mõtlevad – ja ülejäänud asjad ka, kõik teod, mõtted ja olendid – muutuksid niimoodi Hegeli „Vaimu fenomenoloogia“ fännikirjanduseks.

Minul ei ole selle vastu midagi. Ma enam-vähem nõustun. Muidugi ma tunnistan endale, et hegeliaanlus on „lihtsalt üks lugu“. Aga see on meie lugu. See on nii suur ja hea lugu, et see muutus tõeks ja nüüd me elame seda. Kui me tahame suuremat ja paremat lugu, mis muutuks suuremaks ja paremaks tõeks, siis me peame selle ise kirjutama.

Sellest ei ole võimalik kõrvale hiilida, kirjutades väiksema ja inetuma loo. Progressi vaenlased, võtke teatavaks, enne kui sule järele haarate!

Tundub üldse, et stiil (esteetika) ja ideoloogia (eetika) on sinu teatud mõttes vastandlikeks kirgedeks. Kumb praeguse seisuga võidab? Või polegi need vastandid?

Kui meile tundub, et miski halb on samas ilus, siis meil tuleb nendes väärtustes korrektiive teha. Ajalugu teeb need korrektiivid niikuinii meie eest ära, asjatu on vaevelda. Inimkond saab seda, mida ta tahab. Me oleme selline masin. On oluline, et me arvaksime, et meie unistused on ilusad ja head, sest nad täituvad niikuinii.