Paks Margareeta sulges renoveerimistöödeks uksed 2018. aasta jaanuari lõpus. Jaanuarist kuni märtsini koliti muuseumi tühjaks ja ehitustöö läks käima sama aasta suvel. "Kõik see, mis seal sees oli – esemed, museaalid, inimesed, kogud – kõigile tuli leida koht. Nii et see, et me paari päeva pärast avame, on asja üks külg, aga ettevalmistus on tegelikult kestnud alates 2016. aastast," rääkis Dresen.

2012. aasta mais avatud Lennusadam on tema sõnul andnud neile julgust ka Paksu Margareeta projektiga edasi minna ja teha seda sellisel kujul nagu nad on tahtnud. Kõigepealt tuli neil lammutada ja veel kord lammutada, kuni torn oli täiesti tühi, nii et alles olid ainult vahelaed ja nende tugisambad, misjärel hakkasid nad torni alust tühjaks kaevama, liivakivi kaljut süvendama, torni olemasolevaid vundamente kindlustama ja hoovi tühjendama.

"Hoovi tühjendamisega tuli välja väga palju huvitavat leiumaterjali, mis kõik koosnes jällegi paekivist ja jällegi andis meile väärtuslikku infot selle kohta, kuidas Suure Rannavärava kompleks on välja näinud 14. sajandi esimeses pooles ehk perioodil, kui Paksu Margareetat veel ei olnud," rääkis Dresen.

Ta tõdes, et Paksu Margareeta renoveerimistööd on niimoodi vaikselt kulgenud ja lõpp on kiire nagu nende asjadega olema ka kipub. "Praegu avanev pilt on kardinaalselt teine võrreldes sellega, mis oli Paks Margareeta siis, kui me uksed 2018. aasta jaanuaris sulgesime."

Keskajast mootorlaevadeni

Dreseni sõnul ei ole uuel näitusel üle ega ümber saadud klassikalisest vitriinist, sest esemete eksponeerimist peab näitusel ikka olema. Paksus Margareetas on need küll natuke teise kujuga, lisas ta ja lisandunud on ka kõike muud.

"Lisandunud on eksponaate, millega saab ise mängida ja mitte ainult need inimesed, kellele meeldib puutetundliku ekraani peal näppe libistada – neid on ka – aga on ka võimalik piltlikult öeldes klotsidega mängida. Seda läbi mitme korruse," kirjeldas Dresen.

Aga peamiselt on muuseumi näitusel võimalik toimetada läbi erinevate sajandite sadamate, seda alates keskaegsest sadamast ja lõpetades konteinersadamaga. Samas ei ole nad pääsenud ka moodsatest asjadest.

"Meil on laeva juhtimissilda meenutav simulaator, nii et põhimõtteliselt on võimalik sõita liinil Tallinn-Helsingi ühe laeva kaptenisillas ja näha reaalselt, kuidas ilm muutub, kuidas erinevate ekraanide peal erinevad näitajad muutuvad, positsioon muutub," kirjeldas ta. "Kui inimene sellest ära tüdineb, siis on võimalik minna nurgatorni ja laulda karaoket ehk ekraani peal jooksevad kuue riigi kõige tuntumad merelaulud, millele on võimalik kaasa ümiseda."

Dreseni sõnul on Paks Margareeta ennekõike laevamudelite maailm, mis on eksponeeritud suurtes ringvitriinides. "Kui varasemalt olid laevamudelid eraldi ühes vitriinis, siis praegu on need laevamudelid ja laevastikud läbi korruste suurtes ringvitriinides ja on selgelt jaotatud." Lennusadamas polnud neil mõtet laevamudeleid eksponeerida, sest seal nad oleksid ära kadunud. "See on nagu tolmukübe selle 6000 ruudu peal."

Tema sõnul on läbi korruste liikumine neil üles ehitatud väga lihtsa loogika alusel, mida on järgitud ka mudelite eksponeerimisel.

"0-korrusel, mida me süvendasime ligi 5 meetrit tänavapinnast allapoole, on kauge aeg ehk keskaeg. Kõik, mis seondub koge, keskaegse merekaubanduse ja -liiklusega. Teisel korrusel on purjelaevade aeg ja esindatud klassikaline purjelaevade ajastu. Kolmandal korrusel on aurulaevad, sest aur muutis tegelikult kogu maailma meresõitu kardinaalselt. Neljandal, viimasel korrus on mootorlaevad. Niimoodi on ära jagatud ka mudelid."

Võimalik kõrvutada end kogega

Dresen märkis, et see on siiski ainult soovituslik teekond. Võib sõita ka liftiga kohe neljandale korrusele ja alustada uusimast ajast. "Külastaja võib teha oma valikuid ja minugi poolest, kui on ilus ilm, alustagu hoopis kohvikust." Kohvikuid tuleb muuseumi kaks – üks tuleb katusele, mis on suvekohvik ja all, esimese korruse peal on nn halva-ilma-kohvik koos muuseumipoega.

Samas võib vaadata ka ainult koget. "Kogele on võimalik esimene pilk peale heita muuseumi sisenedes. Esmapilgul tundub vaatajale, et see on pooleldi õhus ja tegelikult ongi tänu selle kohal kõrguvatele visuaalsetele efektidele. Neid visuaalseid efekte on veel."

Kui tahta head elamust saada, siis on võimalik end kogega üks ühele võrrelda, nagu sa oleksid sattunud keskaegsesse sadamasse ja seisaksid koge parda kõrval, rääkis Dresen.

"Kuigi seda saab teha tinglikult, on ka see võimalus olemas. Meil on üks suur ekraan, mille kõrgus on 6,5 meetrit ja mille ees seistes saab selle kätte tunde koge suurusest ja sellest samast laevast, mille all sa tol hetkel seisad, sest koge kõrgub sinu pea kohal," märkis ta.

"Just see, et selle koge eksponeerimine selliselt, et tema väliskonstruktsioonis ei ole näha nähtavaid metallvitsu või -tõmbe või tugikaarestikku – me oleme selle kõik ära peitnud koge sisse. See on ka unikaalne," lisas Dresen.

Tuli ette ka loobumisi

Paksu Margareeta näituse loomisel tuli neil teatud plaanidest ka loobuda. "Süvendatud kogehallist tuli välja 16. sajandi sillutis, mis kattis sisehoovi samal ajal, kui Paks Margareeta oli just ehitatud. See sillutis tuli alles jätta ja võttis meilt ära kümneid ruutmeetreid pinda, mida oleks võinud kasutada. See natuke korrigeeris meie plaane," sõnas ta.

Samuti oli neil kavas teatud tehnilisi lahendusi, mida oleks võinud siseruumides teha, aga katsetusi tehes selgus, et maailmasolev tehnika ei ole selle jaoks veel valmis ning midagi tuleb jätta ka tuleviku jaoks.

"Meil oli mõtted, et ühel hetkel vitriiniklaasid muutuvad ühe väikse nupulevajutusega automaatselt nähtavateks videoekraanideks, kuhu hakkab tulema ka vastavat sorti videomaterjale. Väikses osas on seda võimalik teha, aga nii kümnete ruutmeetritega nagu ta praegu seal oli, oli see hetkel ilmvõimatu," tõdes Dresen.

Lõpptulemusena on tal aga endalegi raske öelda, kas kõik tuli täpselt nii välja nagu pidi tulema, sest siginat-saginat ja detailides seesolemist on viimastel päevadel olnud väga palju. "Aga üha rohkem hakkab tunduma, et tuli päris hea," tunnistas ta.