"Tantsupisiku süstis minusse ema, kes viis mind juba kolme-aastaselt rahvatantsu. Aga pärast seda valiti mind juba kooli ajal iluvõimlemisse ja ma tegin seda kuni gümnaasiumi lõpuni," meenutas Jakobson.

Jakobsonile on üldiselt meeldinud alati rohkem klassikaline tants, aga kui ta läks Tallinna ülikooli, tekkis tal tõsine tõmme rahvatantsu poole.

Tema sõnul ei ole midagi ideaalsemat sellest, kui sul on oma koolitatud tantsijad, kelle peal saab midagi luua. "See on õnn, aga selleks ma olen ka vaeva näinud ja tööd teinud."

Tantsu puhul on ta oluliseks pidanud emotsiooni – et tantsu antakse edasi südamest ja hingest. "Ma lihtsalt ei tantsi ja ei naerata, vaid ma tunnen, et ma tahan midagi öelda vaatajatele ja saaksin ise nautida seda, mida ma teen."