"Veiko filme, nagu ka "Viimaseid", alati iseloomustab see ontoloogiline võitlus tragöödia ja komöödia vahel. See rindejoon liigub kogu aeg selle vahel, et Veiko üritab publikut veenda selles, et see on komöödia ja publik üritab Veikot vastupidi veenda, et see on draama," rääkis Priimägi "OP-is".

"Nägelemine nende kahe stiili vahel põhjustab tema filmides kummastava pinge, mis muudab need filmid mõneti ebamugavaks, ja see mulle õudselt meeldib," sõnas ta ja lisas, et on äärmiselt nauditav vaadata ka "Viimaste" linastusel seda, kuidas inimesed ei suuda ära otsustada, kas nad peavad naerma või mitte -- kas draama ajal on lubatud naerda.

"Veiko mängib väga teadlikult selle piiriga ka ise," tõdes Priimägi. Tema sõnul on Õunpuu olnud alati isekõndija ja tal on hea meel, et kultuurkapital tema tööd preemiaga hindab.

"Kindlasti on lihtsam asju ajada nendega, kes on rohkem konformistid või mängivad rohkem reeglite järgi. Filmikunst on niikuinii kompromisside kunst ja seda ei tehta kunagi oma raha eest," selgitas ta.

"Peab arvestama kõigi ja kõigega ning kui kogu selle asja juures suudab keegi veel üsnagi kindlalt oma visiooni teostada, mis ei pruugi kõigile meeldida, siis võib-olla ka nähakse, miks teda hinnatakse."