Viimasel kümmekonnal aastal – võib vist julgelt öelda, et see kõik sai alguse "Mandariinide" jõudmisega Oscaritele – on räägitud väga palju Eesti filmi eduloost, või ajuti ka meie filmi kadumisest maailmakaardilt. Võib öelda, et õigus on tegelikult mõlemal juhul, me olemegi korraga olemas ja kadunud.

Mida see siis tähendab? Eesti filmitegijad on viimastel aastatel aktiivselt rahvusvahelistes koostöödes kanda kinnitanud ja meie spetsialiste hinnatakse ka väljaspool kodukamarat, kuid eesti film – hetkel rõhutatult väikese tähega ehk mitte geograafiline, vaid sügavalt meie enda identiteedi ja iseolemisega seotud film – ei ole veel maailmakinos lõplikult oma kohta leidnud.

Muidugi on üksikud erandid, neist eredaimad ilmselt Veiko Õunpuu "Sügisball" või Priit Pärna animatsioonid, kuid tihti räägime rahvusvaheliselt edukate Eesti filmide puhul ikka soovist tulla poolele teele vastu. Me justkui ei julge olla päriselt meie ise, vaid tahame võtta mingi rolli, poosi või mudeli, mida on vaatajatel väljastpoolt lihtsam vastu võtta. Eristumise asemel soovime paraku pigem sarnaneda.

Mõneti lõi sellesse mustrisse kiilu juba mullu täiesti pöörase rahvusvahelise edu saavutanud Sander Joone "Sierra". Muidugi, võime ju rääkida, et autofilm on ikka autofilm, mis seal siis nii väga eestilikku on, aga see on ikka puhas autoriprojekt, mille igast sekundist vaatavad vastu Sander Joone mured ja rõõmud, üleskasvamise raskused või vastupidi heldimusega meenutatud nostalgilised välgatused. "Sierra" näitas meile, et kui julgeme end päriselt kinolinal alasti kiskuda, hinge seest välja rebida ning kõik isikupärad vahetult vaataja ette tuua, on võidupilet taskus.

Anna Hintsi "Savvusanna sõsarad" kinnitab, et "Sierra" ei olnud mitte üksik erand, vaid sellest võibki saada meie uus edulugu. Aastaid on proovitud kogu maailmale müüa maha ideed Eestist kui IT-riigist, kus istud rabas, jood kama ja lood samal ajal maailmamuutva start-up'i, aga see illusioon pole paraku päriselt müügiks läinud. Nüüd tundub, et noored filmitegijad on leidnud just selle Eesti – antud sobib nii suure kui ka väikese tähega –, mis räägib nii meie kui ka teistega, on korraga meie oma ja kõigi oma ehk kultuur, mille piiriks ei pea jääma meie pisike kauge maanurk siin Läänemere kaldal.

Võib tunduda suurustamisena, aga Anna Hintsi "Savvusanna sõsarate" võit Sundance'i filmifestivalil on ilmselt läbi aegade suurim triumf eesti filmile ning võib kindel olla, et lähikuudel (või miks mitte ka lähema aasta jooksul!) kuuleme sellest filmist veel väga-väga palju. Tänavu olid näiteks enamik parima dokumentaalfilmi Oscari nominendid just Sundance'ilt, seega hoiame pöidlaid!