Lutsepp: mingit vahet avangardteatri ja muu teatri vahel teatriliit ei tee ({{commentsTotal}})

Ain Lutsepp
Ain Lutsepp Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Eesti uuenduslikumate teatritegijate ja -teoreetikute suust on olnud viimastel kuudel tihti kuulda, et teatriliit on vait hetkil, mil neilt oodatakse kasvõi moraalset tuge. Kui EKRE ründas Teater NO99t, kui kultuuriministeerium katkestas Sakala 3 konkursi, on liit olnud vait. Küsisin teatriliidu esimehelt, miks see nii on.

Juhan Ulfsak, Eero Epner ja teised avangardsemad teatriinimesed on teatriliitu süüdistanud vaikimises olukordades, kus oodatakse institutsiooni tuge. Kui olid EKRE rünnakud kadunud Teatri NO99 vastu, nüüdne Sakala 3 teatrimaja katkestamine, laiemalt oodatakse uuendusliku ja otsingulise teatri toetamist. Mida te sellest arvate?

Mis puudutab rünnakuid NO99 vastu, no mida vastata sotsiopaadist ministrile. Kas hakata ka samamoodi tolmu keerutama? Teater NO99 kogu tegevus on end õigustanud, siin ei teki küsimust, et olnuks vaja olemasolu õigustada. See, mis nad tegid, see tähelepanu, see tunnustus, see olulisus meie kultuuriruumis. Ühe ebapädeva ministri süüdistused siin ei kehti.

Siis nad ei olnud veel ministrid, aga Teater NO99 vastu võtsid sõna nii Mart kui Martin Helme. Keda te mõtlete?

Sotsiopaat saab öelda ikka Mart Helme kohta, aga ma pean mõlema lähenemist teatrikunstile ebapädevaks. Asjatundmatuks. Seetõttu ma ei pea ka vajalikuks kõigele sellele reageerida. Teatriringkondades ega erialaorganisatsioonides ei olnud kellelgi mingit kahtlust NO99 taseme suhtes.

Võtame aktuaalse juhtumi, Sakala 3 ideekonkursi katkestamine. Riik ehk ministeerium on oma otsusest taganenud ja kunstiringkonnad on sellele päris teravalt vastanud. Mis on teatriliidu seisukoht?

Ideekonkursi katkestamine on halb otsus. Tegelikult oli ju eelarveraha selle jaoks olemas. Kuna kõigile on teada, et kultuuriministeeriumi haldusalas olevat raha vähendati, siis praegu on olulisem see, et konkursi eelarve jääks kultuurivaldkonda. Selle kohta on täpselt väljendunud Aivar Mäe, ma ei hakka teda kordama. Teiseks, katkestamine tähendab seda, et on võimalus, et selle konkursiga saab ka jätkata, veel ei ole lõplikult midagi kadunud.

Nojah, see on ikkagi selline in spe suhtumine, et ehk läheb sügisel paremaks.

Mitte sügises ei ole asi, küsimus on selles, et mul on väga raske öelda, mida teha olukorras, millesse meid on pandud. Minu arvates on ka Eero Epneri, Juhan Ulfsaki ja Mart Kangro poolt antud küsimus üle politiseeritud.

Siiski nemad ei ole ainsad, kes seda muret on avaldanud, ka Jaak Allik, ja Meelis Oidsalu ja paljud on öelnud, et eesti avangardteater on hädas. Mis seisus on see teie meelest ja mida eksperimentaalse teatri heaks saaks teha?

Teatriliidul ei ole mingit sellist seisukohta, et üht või teist teatrikäsitlust peaks eelistama. Samas avangardteater on see, mis avab uusi suundi, uusi lähenemisi, mis laiendab teatris tervikuna maailma nägemise pilte. Teatriliit on seisukohal, et avangardteatrit tuleb toetada nagu iga muud teatrit nende võimaluste piires, mis meil on. Hea teater on lihtsalt hea teater, ja publik muidugi otsustab jalgadega seda, kas ta käib seda vaatamas või mitte.

Nii avangardteatris kui riigiteatris või ütleme siis tavateatris, ma tegelikult ei eristaks neid nii väga, mõlemas tuleb ette kriise, mis on paratamatud igasuguse teatri ja kunsti tegemise puhul. Samas need ei tohiks saada takistuseks või sõnumiks, et üht või teist poleks vaja.

Ma saan aru, et teatriliit ei saa astuda vahele, kui katkestatakse konkurss.

Meie ei olnud kaasatud sellesse protsessi. Meie poole pole pöördunud ka ei Juhan Ulfsak ega Eero Epner mingil moel küsimusega, et mida me siis teeme. Küsimus on selles, mida me üldse teha saame? Kui tahta lihtsalt protestida, see oleks isegi lihtne. Aga mis saab pärast seda, kui oled protestinud, see on kõige olulisem teema. Et kuidas me edasi läheme, et teatrivaldkond võimalikult vähe kannataks. Sest minu teada on see kärbe kuskil kuus miljonit, mis kultuurivaldkonda valitsuse poolt tabas. Üks variant on nüüd laual, sealt ei tule kindlasti seda kuute miljonit. Nii et otseselt kultuuriministeeriumi sabotaažis kahtlustada ei ole mõtet.

Kui me vaatame, mis on kultuurivaldkonnas tegemata, siis see ulatub eelmise valitsuse aega. Juba eelmise riigikogu ajal oleks pidanud valmis saama uus etendusasutuste seadus koos sinna juurde kuuluvate lahendustega, aga need ei ole kuhugi edasi liikunud ja ei ole kindel, kas sellegi riigikogu ajal see seadus kuhugi liigub, aga see on tähtis, sest vanad selle ala seadused ei vasta enam aja nõuetele.

Aga mida saab alaliit teha? Teinekord ehk lihtsalt pakkuda moraalset tuge. On kurdetud, et teatriliit on vait.

Seda võib nii öelda, aga mitte vaikimises pole asi, vaid selles, mida me edasi saame teha, mitte selles, et ühineksime protestiga. Teatriliit on korduvalt astunud vastu tendentsidele, mis on juba varasemate valitsuste ajal esile kerkinud. Meenutagem, alles hiljuti taheti väiketeatrid likvideerida ja alles jääv raha anda suurtele, teatriliit seisis selle vastu. Me ei kiida ka nüüd heaks, kui kellelgi hakatakse midagi vähendama ainult selle pärast, et ta on kas avangardteater või ta ei ole riigiteater. Eraldatud raha peaks jääma nendele teatritele ja avangardse sisu ja vormiga peavad nad ise oma teatri täitma.

Tegelikult on Eesti avangardteater äratanud rahvusvaheliselt laia kõlapinda, viimati Juhan Ulfsak, Mart Kangro ja Eero Epner oma lavastusega "Workshop", ja selle üle on teatriliidul hea meel.

Võibolla jah, oleme vait olnud, aga meie poole pole keegi pöördunud jutuga, millist abi vajatakse.

Aga kui varem õhus olnud must stsenaarium saab ikkagi teoks, võetakse raha ära Kanuti Gildi SAALilt ja Paidelt ja Tartu Uuelt Teatrilt ja teistelt, pärast meil ongi alles ikka need Draama- ja Linnateater, Pärnu ja Vanemuine, võimsad põlised teatrid nagu nõukogude ajal.

Vaadates praeguse teatritegemise laia kandepinda, see ei ole reaalne. Aga mitmed suured projektid on ohus. Aga meil tuleb lihtsalt praegu oodata, sest avalikkuse ees ei ole rohkem praegu välja käidud.

Ma olen aru saanud ka sellest, et kui peaks olukord paranema, saab ka Sakala 3 jätkata teatrimajana. Ma vähemalt usun sellesse. Sest vähemalt Lauri Lagle nägemus, mis jõudis lõppvooru, olnuks igati äärmiselt potentsiaalikas ja perspektiivikas projekt nii tegijatele enestele kui ka publikule. Seal oleks olnud palju inimesi, kes tahtnuks selles osaleda, samas oleks see midagi täiesti erinevat sellest, mis oli NO99. Teades Lauri Lagle tegemisi, sealt võiks, või võib sündida midagi erakordselt huvitavat ja head.

Selles ei kahtle, antaks neile ainult võimalus. Inimesed olid ju eeltööd teinud, võtnud selleks ilmselt muudest töödest mingil ajal vabaks, aga nüüd on nad pandud ootelehele, parimal juhul.

Nojah.

Aga mida positiivset praegu välja tuua teatriliidu tegemistest?

Me oleme jõudnud teatritöötajate miinimumpalga osas enam-vähem korralikule tasemele. Teatri aastapreemiate küsimust vaatame väga hoolega läbi. Positiivne on ka see, et kui vaadata Eesti teatrit, siis ta on ülimalt toimimisvõimeline. Ja ma loodan, et kärbetel on ees piirid.

Uut etendusasutuste seadust ootaks. Samuti Kultuur 2030, aga sellega on veel aega.

Siin oli nüüd positiivseid noote ka, ja huvitavaid arvamusavaldusi, aga kas ei võiks olla nii, et mitte mina ei helista teile, vaid Ain Lutsepp võtab klahvid ette ja kirjutab ühe ilusa arvamusloo meile või mõnda muusse väljaandesse?

Mul võtab selliste artiklite kirjutamine kohutavalt kaua aega, sest ma pean need põhjalikult sõnastama ja läbi mõtlema. Ja sellepärast ma olen sellisest asjast üldiselt loobunud. Kõik küsimused, mis teatrisiseselt minuni jõuavad, ja milles teatriliit saab, mitte ainult ei saa, vaid ka peab aitama, selleks me oleme valmis. Ja mingit vahet avangardteatri ega mingi muu teatri vahel me oma töös ei tee. Vastupidi, tunnustame kõiki tegijaid, soovime neile jõudu.

Suur tänu nende vastuste eest!

Suur tänu ka teile ja ERRile!



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: