Kui saime SMSiga ministeeriumilt teate, et konkurss katkestatakse, siis meenus kohe üks viie aasta tagune hetk: Kanuti Gildi SAALi  ja MIMprojecti esindajad istusid Estonia teatris koosolekul ja arutasid uue ooperi "Eesti Ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas" lavastusse puutuvaid küsimusi. Tekkis mõte: "Kutsume esikale ETV ja teeme otse-ülekande!" Me inspireerusime momentaalselt: "Teeme ooperi esietenduse otseülekande hoopis virtuaalreaalsuses! Me oleks esimesed maailmas!" Läksime korraks elevile ja helistasime sõpradele, kes teevad koostööd Google'iga, NASAga ja kes kunagi leiutasid Skype'i. Et mis nad arvavad sellest plaanist? Kõik naersid, ütlesid, et teeme ära! Aga teeme nii, et koduvaataja saaks näha kõike peaosalise perspektiivist! Arendasime ideid ja meil oli lõbus, aga tegelikult me teadsime juba, et meil, Eestis, seda ei juhtu. Meil on inimesed, kes oskavad välja mõelda ja inimesed, kes oskavad teostada. Aga ikkagi jääb tegemata, sest pole raha, pole piisavalt suuri huvigruppe. Meie teeme ETV bussiga otseülekandeid. Meie oleme seda sorti rahvas.

Praegu käib sumin meedias selle ümber, et Sakala 3 majja oleks pidanud tulema avangard-teater. Kusagil ei räägita, et teise väljavalitu plaan on teha Sakala majja etenduskunstide keskus ēlektron. ēlektron on mõeldud etenduskunstide, teaduse ja tehnoloogia sümbioosile keskenduva keskusena. Keskus, mis oleks avatud, aktiivne ja piire kompav mitte ainult teatrikontekstis, vaid ühiskonnas laiemalt. Me ei tea, mida plaanis Lauri Lagle, kuid ajakirjanduse kaudu jääb mulje, et kõik teised teavad.

ēlektronist kirjutab ainult Jaak Allik, et ēlektron on "seltskond, kes pakub friikidele kindlasti rõõmu, kuid võib arvata, et uue rahandusministri (ja paraku vist ka minu) teadvusse ükski sellelt lavalt edaspidi kõlav lause ei jõuaks" (Eesti Päevaleht, 3.05).

Andrus Kivirähk kirjutas Päevalehes (14.06), et konkursi väljavalitu oli Lauri Lagle oma avangardteatri plaaniga. Täpsustame – väljavalitut ei olnudki, konkurss jäi lõpetamata ja kaks viimasesse vooru jõudnut saadeti jalga puhkama. Ka kõik senised arvamusartiklid viitavad olukorrale, kus avangard-trupiteater on saanud valusa hoobi. Tegelikkuses on hoobi saanud kõik 16 ideed, mis konkursile esitati. Jah, muidugi, kõige valusamalt läks kahel viimasel väljavalitul, kes veebruarist juunini mõtlesid, tegid koosolekuid, kulutasid korralikult oma aega ja kultuuriministeeriumi treppe – et siis lehest lugeda, kuidas majanduslikel põhjustel konkurss peatatakse. Eeldame, et iga 16 idee taga töötas minimaalselt kolm inimest ja nendest kõigist vähemalt pooled on vabakutselised. Kokku umbes 50 tühja tööd teinud loomingulist inimest.  Ministeeriumi selline käitumine oma haldusalas on otseselt väga kahjulik, sest kes usaldaks pärast sellist asja enam kultuuriministeeriumi konkursse? Aga liiga tehti kuueteistkümnele kaasaegsele loomingulisele ideele, mitte ühele teatrivormile.

Arvestades alkoholiaktsiisi 25-protsendilist langetamist võib ainult oletada, mis Kultuurkapitali järgmise aasta eelarvest saab. Nüüd on etenduskunstid jäämas kinni metsateele, kus mõlemast suunast läheneb lömastav valitsuse "majandusprogramm".

Kultuuriministeerium teatas 27. jaanuaril, et "oodatakse uuenduslikke, realiseeritavaid, rahvusvahelistumisse panustavaid, etenduskunstide piire avardavaid ning valdkondadevahelist koostööd soodustavaid visioone" (https://www.kul.ee/et/uudised/algab-konkurss-sakala-tanava-teatrimaja-ruumide-kasutamiseks). Need uuenduslikud, realiseeritavad, rahvusvahelistumisse panustavad, etenduskunstide piire avardavad jne visioonid on teil nüüd laual, natuke hilja on riigi tasemel öelda, et me tegelikult ei tahtnud seda helikopterit, mille me teilt tellisime. Lepingutegemise mõte on mäletamata aegadest seisnenud selles, et lepingust peetakse kinni. 

Järgnevalt kirjeldame vabas vormis, millist ideed ēlektron pakub ministeeriumile. ēlektroni soov on luua keskkond, kus kaasaegsed etenduskunstid, teaduslik uurimismeetod, eksperimentaalne mõtlemine ja tehnoloogiline innovatsioon kohtuksid ühes keskkonnas, et üksteiselt õppida, üksteist juhendada ja segunedes luua uuenduslikku kunsti. Ühesõnaga, tulevikku luues teha kunsti, mida veel olemas ei ole.

Tänased ühiskondlikud arengusuunad viivad meid üha enam olukorda, kus kunstil on oluline roll teaduse ja tehnoloogia arenguid siduva mõtestajana. Kunst ei ole mingi meelelahutuslik ripats, pigem on kunsti tänane ülesanne otsida ja näidata mooduseid, kuidas jääda inimeseks üha enam tehnitsistlikumaks muutuvas maailmas ning anda inimesele uusi tõlgendusi ümbritseva maailma mõistmiseks. Me ei pea silmas inimese kadumist lavalt ning tema asendamist arvutite, pikslite, liikuvate piltide, vilkuvate tulede, virtuaalreaalsuse ning robotitega. ēlektron on tänapäevane, aga tulevikku vaatav valdkondadevaheline sulandumine, mille keskmeks on inimene. 

Siiamaani on digitaalsed ja tehnoloogilised vahendid kunstitarbija jaoks tihtipeale olnud nagu kvaasiobjekt, justkui jalgpallurile pall, mis mängib hoopis palluriga. Tegelikult ei jookse jalgpall platsil kunagi palluri järel, ikka vastupidi. Küsimus on, kuidas kunstiloome protsesse järjest tehnoloogilisemas maailmas inimese jaoks inimlikumaks teha? Soovime luua kunsti, teaduse ja tehnoloogia sümbioosi, mis algaks inimesest, mitte inimese suutlikkusest nö järele joosta. 

Eesti riiklikes kultuuri-investeeringutes on vähe tähelepanu pööratud tehnoloogia hüppelisele arengule ja seetõttu on Eesti kunsti ja laiemalt kultuuri võimalused maailma kontekstis maha käimas. Teisest küljest teeb Eesti ettevalmistusi, et liituda CERNi programmiga (ja see programm teeb suurepärast koostööd kunstnikega), välja on töötatud TAI programm, hariduses digipöörde programm, progetiiger ja IT-akadeemia programm. Kõigi nende (riigile kulukate) programmide eesmärk on "luua soodsad tingimused tootlikkuse ja elatustaseme kasvuks, heaks hariduseks ja kultuuriks, Eesti kestmiseks ja arenguks" (see sõnastus on võetud 2019. aasta riigieelarve seaduse seletuskirjast). 

Oma projektiga soovime neid arenguid sidudes Eesti (etendus)kunstid ja innovaatilise lähenemise teadusele ja tehnoloogiatele otseühendusse viia. Meie eesmärk on luua keskkond, kus publik ei peaks enam masinat mõistatama. Keskkond, kus etenduskunst ise suudab inimesekeskselt tõlkida seda tühjust, mis inimese, teaduse ja tehnoloogia vahel praegu endiselt tummalt haigutab.

ēlektron on vormiline platvorm, mis toimib horisontaalselt – kaasav, arvestav ja usaldusel põhinev töökeskkond. Platvorm, kus otsitakse ja katsetatakse uusi teaduspõhiseid töömeetodeid, mis sobivad muutunud maailma. Teretulnud on kõik tegijad, kes soovivad keskenduda uudsele etenduskunstile.

Üheks ēlektroni eesmärgiks on arendada tehnoloogia ja teaduse arengutega kaasas käivat inimesekeskset kodumaist etenduskunsti, mis oleks ka rahvusvaheliselt kõnekas. Kuna hetkel on professionaalsel tasemel valdkondadevahelise fookusega etenduskunsti meil kindlasti liiga vähe, siis meie nägemus on esmalt tutvustada mujal tehtut, luua tegijatevahelisi väliskontakte. Meie visioonis on oluline osa residentuuridel, rahvusvahelistel võrgustikel, laboratooriumidel, töötubadel ja seminaridel. Igal järgmisel hooajal oleks vaatajatele pakutavad teosed rohkem kohalike koosluste loodud ja vähem väljastpoolt sissetoodud produktsioonid. Aga rahvusvaheliste projektide esitamine Eesti kultuuriavalikkusele ei katkeks. 

Teiseks eesmärgiks on kunsti, teaduse ja tehnoloogia sidestamine ehk art-science. Kui me räägime teadusest ja tehnoloogiast koos, siis üldiselt tekib kujutelm, et me räägime ainult reaalteadustest, rakendusteadustest. Ei, ka humanitaarteadustel on alati olnud teatris roll. Aga võrreldes kujutava ja helikunstiga on teater siiski liiga kauaks jäänud kinni subjektiivsesse kõhutunde pealt tehtud loomingusse, arvestamata kaasaegsete teooriatega kultuuri-, sotsiaal- ja keeleteadustes. Lõhe tehnoloogilise innovatsiooni ja ühiskonnas toimuvate sotsiaalsete dünaamikate vahel suureneb eksponentsiaalselt, kuna sotsiaalsete muutuste dünaamika erineb täielikult tehnoloogiliste arengute dünaamikast. Seetõttu ongi kunsti roll sidujana ülioluline – kunstis on võimalik väljendada ideid ja teooriaid, mida teadus peaks kõigepealt tõestama. Kunst seda ei pea, kunst võib nendega vabalt mängida ja inimlikult kogetav teadmine saabub varem. Art-science on valdkond, kus kunst ja teadus kohtuvad ning loovad uusi ja kaasaegseid sümbiootilisi sündmusi. Kunstnikud ja teadlased kohtuvad ja uurivad üksteise meetodeid ja see viib kõiki edasi. Maailmas on seda juba proovitud ja see töötab. 

Kolmas eesmärk oli siduda teatriga audiovisuaalset kunsti, mis viib kokku kunstnikud, teoreetikud ja publiku. Niimoodi tekib diskussioon, mis ühendab arusaamise audiovisuaalsetest installatsioonidest, kontserdid ja haridusliku kõrvaltegevuse. Me oleme kindlad, et kusagil pole sellist rahvast, kes aktiivselt ei taha uut kunsti (nagu kipuvad rõhutama need, kes armastavad oma isiklikku arvamust rahva arvamusena esitada). Küll aga on väga palju inimesi, kes tulevad uute kunstivormidega meelsasti kaasa, aga kellele pole neid lihtsalt näidatud. Inimeste ja uute teaduspõhiste kunstivormide kokkuviimine on üks ēlektroni keskne idee. 

ēlektroni visiooni loomisel on kokku tulnud aktiivselt tegutsevad vabakutselised kunstnikud, teadlased, kuraatorid, produtsendid jt seotud alade esindajad, kes panustavad nii praktikute kui teoreetikutena vastavalt oma kompetentsile. Kõiki neid osapooli ühendavad varasemad pikaajalised koostöökogemused erinevates konstellatsioonides ning jagatud uudishimu valdkonna üldise arengu vastu. Visioonimeeskonnas on Taavet Jansen, Henri Hütt, Maike Lond Malmborg, Evi Pärn, Annika Üprus, Maarja Kalmre, Eneli Järs, Karl Saks, Kaie Küünal, Kalle Tikas, Eleonora Tikas, Andres Tenusaar, Raul Keller, Andrus Aaslaid, Andrus Laansalu, Henry Kasch, Aleksander Väljamäe, Maria Hansar. Nõusoleku osalemiseks on andnud Taavi Kerikmäe. 

Aga loo alguses kirjeldatud hetk võtab tegelikult kokku permanentse meeleolu ja sisetunde. Inimesed tahavad asju teha, inimesed oskavad asju teha, inimesed tahavad vaadata ja kogeda neid tehtud asju. Aga ikka vajub kõik tagasi samasse vankrijälge. Porine kevad nii teaduse kui kultuuri jaoks. Entusiasmiga saab teha väga palju ära, aga ühest hetkest edasi enam ei ole mõtet, sest pole ressursse teha kvaliteetselt. Ja paljud ägedad asjad jäävad jälle olemata. Tsiteerides auhinnatud koreograafi Liis Varest: "Aga miks keegi ei räägi tulevikust, mis tulemata jääb?"

e