Autahvel. Aasta albumid 2015 ({{commentsTotal}})

Tame Impala
Tame Impala Autor/allikas: Promomaterjalid
{{1449826325000 | amCalendar}}

ERR kultuuriportraal valis aasta albumiks Tame Impala "Currentsi": plaaditäie värvilist, sillerdavat, lummavat popmuusikat, mis on ühtaegu psühhedeelne ja ratsionaalne, tantsuline ja intellektuaalne, lihtne ja läbipõimunud. Austraalia eestlased, tervitage Kevin Parkerit, kui ta vahel kodumaale satub!

MM-hõbe, ent Eesti kuld läheb seevastu Paidesse: Ans. Andurile, meie kriitiku Erkki Tero sõnul vabariigi parimale poistebändile. Palju õnne, poisid!

Vahemärkusena olgu öeldud, et Vaiko Eplik seekord ei osalenud, ehk mulluse küsitluse võitjal ei ilmunud 2015. aastal värsket sooloplaati.

ERR kultuuriportaal valis aasta parimaid albumeid kolmandat korda. Avaldasime nimekirja taaskord tagantpoolt ette kümme kohta päevas koos lühitutvustustega, videote ja muusikaga, linkidega ERR kultuuriportaalis ilmunud arvustustele edetabelisse jõudnud plaatidest ning katkenditega nendest arvustustest (või värskete lühiretsensioonidega) ning viidetega artistide kodu- või infolehtedele.

Kuulake ka laupäeval, 12. detsembril kell 13 Raadio 2-st Kristo Rajasaare saadet "Elu edetabelid", mis kord igas detsembris pühendub kultuur.err.ee plaaditabelile, või tehke sama järelkuulamisest.

Aasta plaaditabel sündis 38liikmelise žürii liikmete isiklike edetabelite kokkuvõttena. Avaldame 11. detsembril ka koostajate isiklikud edetabelid.

Parimat albumit aitasid valida: Asko Astmäe, Siim Boikov, Anne Erm, Rein Fuks, Margus Haav, Edmund Hõbe, Madis Järvekülg, Margus Kamlat, Tõnu Karjatse, Siim Kera, Risto Kozer, Tiit Kusnets, Henry Kõrvits, Laura Kõrvits, Merit Maarits, Tauno Maarpuu, Maarja Merivoo-Parro, Jon Mikiver, Janek Murd, Maria Mölder, Andres Noormets, Mart Normet, Meelis Ojasild, Madli-Liis Parts, Erki Pruul, Kristo Rajasaare, Märten Rattasepp, Koit Raudsepp, Mihkel Robam, Janno Sooäär, Tiia Teder, Sten Teppan, Erkki Tero, Lauri Täht, Silvia Urgas, Valner Valme, Janar Veermick, Kaspar Viilup.

 

50. Unknown Mortal Orchestra "Multi-Love" (Jagjaguwar)

"Teoorias kõlab Unknown Mortal Orchestra kolmas album "Multi-Love" nii teemalt kui stiililt äärmiselt klišeelikult – vabaarmastus ja psühheedeelia. Hipiajastust on asi aga kaugel, naiivse idealismi all voolab mure nii armastuse enda kui sallimatuse pärast (America/ Open up your door/ Is it right to always fight against "the other"?/ What is a "Person of color"?) ning ka helikeelelt vaadatakse pigem tulevikku kui minevikku," kirjutas Silvia Urgas.

49. Ingrid Lukas "Demimonde" (Ronin Rhythm)

"Kunagisest folgilembist Ingrid Lukasest on saanud kosmopoliitsusele kalduv elektroonik. Stiilide segu on muusikas juba mitu aastakümmet teemaks ja see album on järjekordseks näiteks. Veel täpsemalt iseloomustab "Demimonde'i" aga iseäralik võbelus, värelus ja rahutus. Plaadil tundub miski liikuvat ja midagi kangesti otsivat. Võib täheldada maailma ja looduse vahekorda kriipivat suhtlust – tunnistan ka kähku ja ausalt, et paljuski mõjutavad seda arvamust kõlalised paralleelid Björkiga," kirjutas Siim Boikov.

48. Hot Kommunist "21. sajandi kodu" (Vihtamestari)

"Hot Kommunisti on klappides palju. Kitarr raiub ja kodanik Lembit Krull karjub ja sa kuulad ja loed vahelehelt sõnu kaasa ja saad aru, mis on "olematuse talumise kergus" ja kõik justkui loksub paika. Vähemalt kuni plaat masinas on. Lõppedes küsisin endalt, mis see siis nüüd oli? Igatahes midagi äärmiselt originaalset. Muusika on kiire, käänuline ja uperpallitav nagu ameerika mäed, laul nagu raskejõustik. Nätaki, kirjutas Wend.

47. The Charlatans "Modern Nature" (BMG)

"Kui Charlatansile võimalus anda, võib kuulda muusikas värve (selliseid ilusaid vesivärve) ja tunda vihmalõhna (sellist sooja suvetormijärgset) ja minna üldse kõige meeldivamate ilmanähtuste üle mõeldes pisut idiootseks ja sentimentaalseks kätte (kui juulis on õhk kuumusest nii paks, et seda saaks noaga lõigata ja siis ilmub kuskilt välja täiesti ootamatu meretuul ja hingamine muutub jälle võimalikuks). Mälestusi saatev muusika on ju meeldiv, aga võltsmälestuste ja tühjalt kohalt tunnete tekitamine on veel tänuväärsem ülesanne," kirjutas Silvia Urgas.

46. Erkki-Sven Tüür "Gesualdo" (ECM)

Erkki-Sven Tüüri, Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljuste uus CD-plaat "Gesualdo" ilmus maailma mainekaima uusklassika väljaandja ECM märgi alt sellele on salvestatud Erkki-Sven Tüüri, Brett Deani ja Carlo Gesualdo teosed.

45. Mari Kalkun & Runorun "Tii Ilo" (Rockadillo)

 

""Tii ilo" Mari Kalkun on edetabeli- ja festivalivõimekas piirideülene etnomuusik, kellele saateansambel on sama oluline kui mitmest rahvatraditsioonist võetud tekstid. Kuigi seadelt, läbitöötluselt ja etnograafiliselt ulatuselt on see ülimalt rikas album, võib siit välja lugeda vihjeid, et see pole veel see. Lood nagu "Meri kihiseb so sihes" või Põhja- ja Lõuna-Eesti traditsioone ristav "Kiike korge’elle" näitavad, kuhu võiks nö etnokonservi juurest minna," kirjutas Tõnu Karjatse.

44. Colleen "Captain Of None" (Thrill Jockey)

"Colleen on tänapäeva renessanss. Dub´i rütmika, minimalistlik efektipedaalidest läbilastud keelpillide näppimine. Meditatiivne iseloom, paitav vokaal, õhulised liikumised, piiratud biidid," kirjutas Madis Järvekülg.

43. Ghost "Meliora" (Loma Vista)

"Suuremat rõhku pannakse Ghosti kolmandal albumil mõjusatele meloodiatele ja harmooniatele, kasvavad koori-segmendid ja orkestraalsed elemendid. Lisatasandi loob läbivam ja efektsem sündi-klahvpilli kasutus ning klassikalise muusika instrumentide osakaal. Papa Emerituse III mitme-kihilised vokaalimängud tõstavad aga religioossele rituaalile sobiva sisenduslikkuse uuele tasemele." kirjutas Märten Rattasepp.

42. Lexsoul Dancemachine "Deus Lex Machina" (ise välja antud)

"Ei ole seda jazzilikku nõukogude funki olemust, aga samas ei ürita see muusika otse jäljendada ka midagi läänelikku. Lexsoul Dancemachine on võtnud hoopis funk-essentsi ja pannud muusika tükk tüki haaval uuesti kokku, aga neid tükke ei ole ilmselt eales varem sedasi kokku pandud. See on tänapäevase popmuusika seisukohalt isegi pisut pooleliolev projekt, mida ei tohiks loogiliselt võttes rahvale näidata. Keda huvitab? See on sajakordselt ülelaetud ja hullumeelne - nii ausat musta muusikat näeb Eestis harva, võib-olla sama ehedad on olnud vaid Uku Kuut ja Sofia Rubina," kirjutas Kaspar Viilup.

41. Avoid Dave "Insert Title" (Emerald City)

"Avoid Dave´i tugevus on Taavi Paometsa vilunud pop-närvis ja kui stiilide kallal nokitsemine jätta, siis lugudekirjutajana ja vabandust väga, ka aktsendivaba anglovokalistina, saab ta üsna lõdva randmega hakkama. Omamoodi õigustatult ongi osa siinsetest tegijatest distantseerinud end kohapõhisest määratlemisest, et kolkalik taust teemaks ei kujuneks. Elemente on samas külluslikult ja murtud rütmikale on abiks nu-soul’i ja rnb-šnitid koos berliinilike minimal-house-joontega," kirjutas Erkki Tero.

40. Jim O'Rourke "Simple Songs" (Drag City)

"Jim O'Rourke on küll viimase kümne aasta jooksul hoidnud suhteliselt madalat profiili, aga abstraktsema muusika vallas on ta endiselt tegev, eriti kollaboraatorina. "Simple Songs" esindab seega O'Rourke'i laulja-laulukirjutaja külge ja ehk ongi igati sobiv, et muusik otsustas selles seerias järje teha alles 14 aastat pärast albumit "Insignificance"," kirjutas Edmund Hõbe.

Kuulake albumit.

39. US Girls "Half Free" (4AD)

See oleks justkui autoroolimuusika, mille saatel kruisida Ameerika avaratel maastikel või kasvõi Eesti põldude vahel: hea kujutlusvõimega, ladusa jooksuga mahe maanteegruuv. Ainult, et "Half Free" on veider, kummastunud ja kummastav muusika, millel on sidemeid küll klassikalise FM-popiga 60ndatest ja 70ndatest, virvendusi erinevatest laundžidest ja ka tiinipopist, aga autori isikupärase tõlgenduse kaudu ei leidu siin plaadil ometi muusikat, mida oleks keegi kuskil varem teinud. Kanada artist Meghan Remy ehk US Girls pakub oma kolmandal albumil kordumatu elamuse ka veel mitmendal kuulamisel. Valner Valme

38. Miguel "Wildheart" (RCA)

"Hedonismist hoolimata on Migueli plaadi meeleolu pigem tume. Kuigi tegu on seksist nõretava muusikaga, on kirehoole andumise asemel tõenäoline jääda hoopis selle üle juurdlema, miks inimesed nõnda lihtsalt oma primaarsete tungide orjusesse langevad ("FLESH"). Ma võiks ilmselt iga loo siit plaadilt ette lugeda (unustamata boonusträkke "gfg" ja "Simple Things"), aga eriti hästi töötavad "Wildhearti" vastandlikud tahud (mesine RnB vs psühhedeelne rock, hoolimatu elunautimine vs süümepiinad) tervikuna," kirjutas Silvia Urgas.

37. Action Bronson "Mr. Wonderful" (Atlantic)

"31-aastane Arian Asllani ehk räppar Action Bronson on pisitasa saavutanud arvestatava kultuspersooni staatuse. Alates oma 2011. aastal ilmunud debüütalbumist "Dr. Lecter" on Bronson erinevate väikeleiblite all aastas keskmiselt kaks albumit ilmutanud, mida on reeglipäraselt hästi vastu võetud. Kompleksivaba ja andekas Bronson ei võta elu ülearu tõsiselt ning mõjub alati ääretult eheda ja vahetuna. Kuulu järgi oli Atlantic jätnud talle täiesti vabad käed. Teisalt oleks ka ülimalt keeruline ette kujutada, et keegi suudaks Action Bronsonit kamandada või raamesse suruda," kirjutas Margus Haav.

36. Mac DeMarco "Another One" (Captured Tracks)

"Mac DeMarco on justkui versioon Ariel Pinkist, kust on ära võetud meeletu ambitsioonikus ja orkestreeritus, ent alles on jäetud samasugune energia ja sõbralik olemus - kui DeMarco kutsub kuulajaid kohvile, siis Ariel tegi samamoodi rõõmsal meelel juunis Noblessneri valukoja ees koos publikuga suitsu. Kusagil taustal kajab ammune psühhedeelia, õrnalt annavad saundile oma maiku juurde americana ja blues. Kui Ariel Pink keerab selle kõik läbi mingi veidra vaatevinkli suurteoseks, siis DeMarcot see ei huvita," kirjutas Kaspar Viilup.

35. Lana Del Rey "Honeymoon" (Interscope)

"Lana Del Rey "Honeymoon" on täiesti hullumeelne plaat. "Freak" on selle aasta parim RnB pala, aga see ei ole RnB. Ei oma aga isegi tähtsust, kuidas seda lugu defineerida. Hommik kell kuus pimedas ööklubis, kus baaridaam teeb viimaseid kokteile ning higine öine pseudo-sensuaalsus on hääbunud. Kuid inimestes on veel viimane energia ning selle täiesti südametu trummimasina saatel võetakse end veel kokku. Salvavalt kiljuv kitarr seob selle kokku ning see magus absurd võtab jalust nõrgaks. Kedagi ei huvita, kas kuulda on RnB või mis täpselt. See lihtsalt toimib nagu vaja," kirjutas Kaspar Viilup.

34. Björk "Vulnicura" (One Little Indian)

""Vulnicura" laulud on eriti "Biophiliaga" võrreldes isiklikumad ja intiimsemad ja kurvemad ja inimlikumad ja ausamad - ma ei räägi sõnadest, vaid helikeelest. Lood on pikad kulgemised, kus Björk ise mõnikord kaotab sihi. Võib-olla see oli laule kirjutades eesmärk, lasta muusikal end kanda, lootes, et sama juhtub ka kuulajaga. Sireenlik laul hõljub helimaastike kohal, mis on kujutavad endast loogilist, edasi arendatud jätku "Homogenicu" aegsele helipildile. Rütme on vähem, nii laul kui instrumentaalosad on abstraktsemad kui Björkil 90ndail. Kindlasti tähistab album tervikuna aga Björki tagasi vormi tõusmist: naasnud on Björki isikupära, ebamaine ilu, ning ilmneb, kui ideaalselt klapivad Arca ja Björki mõttemaailmad. Nad moodustavad sel albumil pigem bändi kui artisti ja produtsendi tandemi," kirjutas Valner Valme.

33. Travi$ Scott "Rodeo" (Grand Hustle)

""Rodeo" jätkab sealt, kus "Days" pooleli jäi – loogiline, eks! Kõla, mis Travi$ Scotti nime taga seisab, on üha konkreetsemaks muutunud – trapilikust algallikast võrsuv saund, millele lisavad kihte ja pöördeid erinevad vokaalefektid, kajad ja atmosfäärilisusele annab resoluutse baasi süngelt kumisev bass. Üheks tugevaimaks küljeks on biidimuutused ja -arengud, mille parimateks näideteks The Weekndiga kahasse tehtud "Pray 4 Love", kus ilusale ja kargele klaverimeloodiale ilmub taas see eelmainitud bass, mille efektsust kontrast veelgi võimendab," kirjutas Asko Astmäe.

32. Vince Staples "Summertime '06" (Def Jam)

California kuti, Earl Sweatshirti sõbra Vince Staplesi debüütalbumist on räägitud, kui suure (narratiivse, tähendusliku, võimsa helikeelega) hiphopi renessansist, tekib ainult küsimus, kuhu see hip-hop tagasi sündima peaks. Siiski kõlab "Summertime 06" värskelt ja reipalt, vilistades nii žanri moenõuetele (kui mõni neist defineerida, on see hoobilt juba eilne päev, aga ütleme siis näiteks: kontrastsus, reiv, piitspeenike soolotrumm - need kõik on, aga on nullindate sündid ja klassikaline hiphop-meetrum) kui ka uuendamisele. Selle asemel on nakkav esitus, lapsikult lihtsad, aga löövad lood. Keda huvitab defineerimine? Valner Valme

31. Dan Deacon "Gliss Riffer" (Domino)

"Dan Deacon genereerib oma läpakas uskumatult põõrase fantoom-bändi ja teeb oma singulaarse heliloojakäekirjaga silmad ette paljudele teistele rüperaali-moosekantidele. "Gliss Riffer" on võrreldes teiste Deaconi albumitega popilikum afäär, aga kindlasti mitte vähem kompromissitu," kirjutas Edmund Hõbe.

30. Public Service Broadcasting "The Race For Space" (Test Card)

Kena retrofuturistlik meeleolumuusika, kus ideeliselt kõlab 50 aastat tagasi ette kujutatud helge tulevik, mis teoks ei saanud. Samasugune lõpetamatuse ja teostumatuse tunne iseloomustab Public Service Broadcastingi muusikat: natuke armsat postkaardi-indie't, pisut lahjendatud post-rocki, veidi stereolablikke vikerviise (aga kui Stereolabil ei olnud tegelikult vikerviisid, siis PSB-s ei ole tegelikult Stereolabi), kõige põhjas aga sellist intellektuaalset instrumentaal-rocki, mida eksperimentaalse püüdega bändid teevad vanaaegsete tummfilmide helindamiseks, antud juhul, siis jah, on teemaks kosmos ja abiks, nagu ka PSB (Pet Shop Boys!?, mitte) eelmisel, debüütalbumil "Inform Educate Inform" briti ringhäälingu vanad uudistesämplid. No nii! Valner Valme

29. Reket "Tuule tee" (Legendaarne)

""Tuule tee“ astub "Kajapargist“ erinevas suunas, mis kõrvaldab soovi kahte albumit omavahel võrrelda: pigem täiustavad albumid teineteist, luues mitmekesise diskograafia. Reket on oma räppimistempot aeglasemaks viinud, mis on lisanud sellele efektsust, samuti annavad erinevad namedropid ja emotsionaalne mitmekesisus omalt poolt piisavalt nüansse, et asi teemade kiuste üheplaaniliseks ei muutuks," kirjutas Asko Astmäe.

Aasta julgeim hiphopiplaat just seetõttu, et see on kõige melanhoolsem, aeglasem, õrnem ja viisakam, ütleksin omalt poolt (VV).

28. Arvo Pärt "Lapsepõlve lood" (ERR/ Arvo Pärdi Keskus)

Plaat on sündinud laulja ja dirigendi Kadri Hundi algatusel, soovist salvestada Arvo Pärdi lasteloomingut Raadio Laste laulustuudioga ning seda ka laiemalt Eesti laste- ja mudilaskooride repertuaari tuua. Plaadi jaoks valmisid helilooja Tauno Aintsil koostöös Arvo Pärdiga klaviiridest ja filmimuusika partituuris laiali paisatud lauludest uued värvikad instrumentaalseaded. Kõik seaded on plaadil ka eraldi fonogrammidena välja toodud – eelkõige hõlbustamaks muusikaõpetajate tööd ning andmaks lastele võimaluse kas või kodus ansambli saatel laulda. (Menu)

27. Bassekou Kouyate & Ngoni Ba "Ba Power"

Ngoni on Lääne-Aafrika lauto, Bassekou Kouyate Mali üks kaasaja tuntumaid muusikuid, Ngoni Ba tema bänd ja "Ba Power" kamba neljas plaat. "Ba Poweril" jõudu piisab: traditsioonilisele ngoni-muusikale sekundeerib omakorda Mali rahvamuusikat ja ameerika elektrikitarrivaramut liitev kõrbebluus ning tulemus rokib (see sõna on jälle moes nagu longerogi), aga mitte lääne rocki võtmes, isegi arvestades, et lääne rock tuleb niikuinii Aafrikast. Ei, mis kõrbe oma, selle kõrb võtab tagasi ja SEE BLUUS on Aafrika oma. Kouyate naine ja bändi Ngoni Ba juhtvokalist Amy Sacko laulab aga üle kõik rnb-traditsioonid, sest tema hääl ei väänle urbanistlikul maastikul ega ole kinni aja vaimudes, vaid selles on avarust, mis ulatub silmapiirilt kosmosesse. Miks ma küll ise seda plaati oma 20 hulka ei pannud? Sest 20 on uus 2. Valner Valme

26. Benjamin Clementine "At Least For Now" (Virgin)

Londoni noore muusiku Benjamin Clementine'i debüütalbum kuulub tehnilistelt parameetritelt kammerpopi alla: akustiline instrumentatsioon, palju kaunist klaverit, lood ongi klaveril kirjutatud, ja seda on tunda iga ihurakuga, intiimne, isiklik esituslaad, keskmises või aeglases tempos lood. Ent SEE kammerpop kõlab ülijõuliselt, ta laulab su nurka, aga sa ei taha sealt nurgast välja saada, vaid oled naelutatud seda meest kuulama, ja mingis mõttes on see turvatsoon: sinust kui kuulajast peetakse siin lugu, see traditsioonidega folksoulpop ei ole lahjendatud ja siis võimendatud lihtsustus a la Ed Sheeran, see on ikka päris muusika, universaalsusepaineta. Aga isikupära võib ka kõigile mõistetav olla, nii et palun väga. Teda on võrreldud Nina Simone'iga, Edith Piafiga, võrdlused naistega teevad meile alati au, aga mina ütleks: Terry Callier' kidrakohvripärija. Miks ma ise seda oma 20 hulka ei pannud? Jah, õnneks tehakse head mussi aastas rohkem, kui 20 albumi jagu. Valner Valme

25. The Weeknd "Beauty Behind The Madness" (XO)

"Hullus, ilu, ja et kumbki liiale ei läheks, siis on siin ka parasjagu ratsionaalset poppi, kalkuleeritud saundi, aga pigem kosmosega kooskõlastatud universaalsete reeglite tasandil, mida on vürtsitatud ka mitmete dionüüsiliste üleastumistega (ma ei räägi rõvedast tekstist). Illangelo ja tuhat viletsamatki produtsenti on siin Abeli taga klahve rutjunud ja aju vaevanud (ei tea), see õnneks ei kosta siiski välja konstrueeritud, geneerilise produtsendipopina, kus artist, The Weeknd, on marionetiks, hologrammiks põmst. Miks seda gängi siia vaja oli, äkki oli kambavaim (interneti vahendusel). Või siis: nii käib. Ükskõik, Abel jääb peale, see on tema plaat, ta järgib reegleid loominguliselt ja seetõttu võib seda nimetada PBR&B plaadiks, aga võib seda lolli õllest tulnud nime ka vältida. Vaatamata produtsentide armeele on "Beauty..." pigem autori-RNB plaat," kirjutas Valner Valme.

24. Grimes "Art Angels" (4AD)

""Art Angels" läheb käima. Ma ei ütle, et Claire Elise Boucher, kes Grimesi artistinime taha peitub, ei ole enam hirmutav. Seda kindlasti mitte, hüsteeriat ja südametut ebainimlikku pinget on ikka meeletult. Aga ta on pannud selga täiesti uus kostüümi, konstrueerinud uue karakteri. Siin ei ole midagi, mis meenutaks eelmist albumit "Visions". Ta on nüüd nagu Iiris Vesik, kes oleks hakanud koostööd tegema Die Antwoordiga. Minu jaoks on uus looming palju käegakatsutavam ja kättesaadavam, kuidagi rohkem ühenduses minu muusikalise tajuga. Põhjuseks samas see, et varasem autsaider-popp on asendunud..." kirjutas Kaspar Viilup.

23. Kurt Vile "B'lieve I'm Going Down" (Matador)

"Nüüdse albumiga on Kurt Vile oma sõnul tahtnud minna tagasi aega, kus sai rahulikult kitarrega diivanil lösutatud, tasapisi muusikat tehtud. Hea rahulik aeg oli, keegi ei oodanud kuhugi ega midagi. Mingi huvitav ideaal-hipilik muretus on tõepoolest täiesti tuntav, aga see on jällegi selline poole kohaga hipindus, ilma tüütu vaimsuseta," kirjutas Margus Haav.

22. Mari Kalkun, Tuulikki Bartosik, Ramo Teder "Upa-upa ubinakõnõ" (Võru Instituut)

"Upa-upa ubinakõnõ" on laulja ja laulukirjutaja Mari Kalkuni, akordionisti Tuulikki Bartosiki, multiinstrumentalist Pastaca ning "Kõnõtraadi" autori Jan Rahmani koostöös sündinud võrukeelne uuslooming. Mari Kalkuni sõnul on see plaat on mõeldud mitte ainult lastele, vaid ka kõigile avatud meelega täiskasvanutele. Instrumentidena kõlavad albumil näiteks mullikile, kilekott, videoteip, tööriistakast. (Menu)

21. DJERRO "XXMagick" (Eesti Pops)

"Ilmselt jäävad tõsisema elektroonilise muusika ja populaarsema tantsu- või olelusmuusika vahelised piirid siiski ületamatuks ning need kategooriad eraldi seisma vaatamata sellele, kui palju püütakse valgustada nendevahelist pimeala, eikellegimaad. DJERRO "XXMagick" viibki sellele defineerimata unealale. Sageduste ja helikõrguste vaheldumise ning tehnitsistliku pulseerimise taga viirastuvad tontlikud, ugrilikud rabamaastikud ja jalge all õõtsuv pind, varjamas ürgset mana. "XXMagick" nõuab tähelepanu, see on tantsumuusika meeltele, mitte jalgadele," kirjutas Tõnu Karjatse.

20. Deerhunter "Fading Frontier" (4AD)

"Aga kokkuvõttes on "Fading Frontier" oma äraspidisuses õnnestunud katse haarata trooni ning eriti sümpaatne on see, et katseks see jääb, sest kuigi Deerhunteri lookirjutus on ülikõrgel tasemel, on nende jaoks muusika ise, selle tegemise ja esitamise protsess seni veel ilmselt lõpptulemusest tähtsam, ehk siis puudub tööstuslikule popile omane nüri maksimalism. Siin on pooltoone, siin on meeleolu, on kõrvalekaldeid ja äralibisemisi," kirjutas Valner Valme.

19. Meisterjaan "Ilusad illusioonid" (ise välja antud)

"Noore meistri puhul on tegemist omasoodu kulgeva rändajaga, kelle areng ja tunnetusepagas kasvatab kihte tasase tempoga ja hüperaktiivset meeldidapüüdmist tema loomingus ei esine. Kohe tuleb öelda, et näiteks Puuluupi või Maarja Nuuti-laadne ürgkaevur meisterjaan ei ole; asja kohal hõljub kergelt lollitav mängulustimine, mis kaldub vahel kämbilikesse maitsesfääridesse. Aga sedagi vaid paar loo võrra. Põhikurss käib parmupillise, tikutopsiliku trance’i ja techno maadel, mis pole teab küll mis uudislahendus, aga annab koos äratuntavalt eestimaiste lisanditega päris orgaanilise materjali kodukoha tunnetamiseks," kirjutas Erkki Tero.

 

18. Jaakko Eino Kalevi "Jaakko Eino Kalevi" (Weird World)

"Tema lüürika on khuul, kuid mitte iroonitsemise või veiderdamise pärast. Jaakko Eino Kalevi on eelkõige muhe. Tema prentensioonitu stiil ja platooniliselt esitatud maailmakurbus iseloomustab kenasti seda pappkarbi ja pulgakommi keskkonda, mis meid ümbritseb. Ei tea kui palju ta ise videote tegemisel sõna sai, aga need peegeldavad eriti õnnestunult plaadil leiduvat atmot ja kõla – kergelt tuhmunud ja elutu, samas mahe ja külluslik. Peen produktsioon ning glämmpopi hõng tõmbab Kalevi ligi, pingestab ning nakatab muusika uimerdavast loomust hoolimata," kirjutas Maria Helen Känd.

17. Blur "The Magic Whip" (Parlophone)

"Blur pole bänd, mis üritaks end meeleheitlikult tõestada või pilti suruda. See pole neil praegu niivõrd tüdimus või viitsimatus, vaid pelk vajaduse puudus. Mehed on viiekümne ümber ning ei hooli enam suurtest žestidest ja rambivalgusest, vaid tahavad eelkõige lihtsalt koos mussi teha ja teha seda hästi. See on see eluterve pohhuism, mis aastatega end Bluri geneetilisse koodi tugevalt sisse kirjutanud on ning mis neil kui bändil väärikalt vananeda võimaldab," kirjutas Merit Maarits.

16. Songhoy Blues "Music In Exile" (Transgressive)

Mali nelik Songhoy Blues tõusis esile kolme aasta eest Damon Albarni kureeritud Africa Expressi vabaühenduse albumilt "Maison des Jeunes". Nende debüütalbum "Music In Exile" väljendab Mali tänaseid olusid, kus kurjuse jõud ehk islamistide sildi all tegutsevad ajudeta ekstremistid rõhuvad inimesi, sealhulgas eriti muusikuid, ning kuna terroristide kontrolli all olevates piirkondades on muusika keelatud, siis on ka nende alade muusikud sunnitud elama ja mängima eksiilis. Niigeri jõe äärest songhoy etnilisest grupist pärit Toure-nimelised muusikud kolisid ümber pealinna Bamakosse, kus valdavalt on veel rahulik, ning viljelevad kitarrimuusikat, milles rahvalikud viisid segunevad lääne pop/rock-sugemetega, ent see on ehe Mali muusika, mitte mõõdetud kokteil, kompotikirss toki otsas tolknemas. Valner Valme

15. Sleaford Mods "Key Markets" (Harbinger Sound)

Nottinghami fookin lurjuste duo Sleaford Modsi retsept on lihtne: minimalistlik, raju biit pisukese fookin sämpledeelikaga ja ülbe, kähe lausumine, mis sarjab teravalt, aga vaimukalt kõiki moodsa elu lolle nähtusi. Aga see pole ka mingi fookin vaevaline sotsiaalporno, selles on paras annus dadaismi, suvalisust ja nurjatut elurõõmu. See on punk 2015, tolguste muusika kõige lahedamas võtmes. Jason Williamson (jauramine; laval samuti jauramine) ja Andrew Robert Lindsay Fearn (masinad; laval läpakas, mida ta vajutab korra loo jooksul: lugu käima, ja purgiõlu, mida ta kummutab mitu korda loo jooksul) on kolmandal ühisel albumi tippvormis ja neist on saanud superstaarid. Alles hiljuti olid nad töötud, joodikud või juhutööde tegijad. Nad on edu ära teeninud, aga jääb loota, et fookin industrisse sulandudes nad ei mahene ega muutu ka klounideks. Aga noh neljakümnendate keskel mehed, kurat. Vaevalt, et neil katus enam sõitma hakkab. Valner Valme

14. Robert Jürjendal "Valguse palsam" / "Balm Of Light" (ise välja antud)

""Valguse palsam" räägib helikeeli valguse vajadusest, selle puudusest ja andmisest. Olles oma tõuke küll saanud meile igiomasest talveperioodi kurnavast püsihämarusest, toimib palade kogum täisväärtuslikuna kõigi aastaaegade valguses. Teatav bluus ja nukrameelsus on Jürjendali käekirjas kindlalt sees; antud seisundile kaemuslike ja lohutavate ilutoonide lisamine manabki silme ette meie ekvaatorikauge lausmaa argisused ja defitsiitsed rõõmud. Toetudes küll kitarrikõla avaratele võimalustele, on albumi paletti haaratud ka delikaatsed taustajõud - siinseal kaikuvad tšello ja klavessiinipilved, käsitrummid, loodushelid ja imeõrnad sosinavokaalid. Ühtlasse uinutusse aga teemad ei kao; newage-spiritualism ja Fripp & Eno'lik luuperitranss vaheldub värskendavate pööretega eelkõige progesse, aga ka vihjetega latin- ja fusion-radadele," kirjutas Erkki Tero.

13. Courtney Barnett "Sometimes I Sit And Think And Sometimes I Just Sit" (Mom + Pop Music)

"Austraallane Courtney Barnett on nagu naissoost Mac DeMarco, kes mullu suurepärase slacker rock’i albumiga "Salad Days" välja tuli. Ainsaks vaheks see, et kanadalane DeMarco esitab veel laisemat muusikat. Courtney vähemalt viitsib vahepeal distortion’i ja overdrive’i peale uhada ning müraga mängida, mitmekesisust on rohkem. Nende üldine arusaam elust ja muusikast tundub aga olevat sama. 26-aastase neiu mõjutajad jäävad 90ndate indie- ja alternatiivrocki sfääri. Liz Phair, Pavement, Silver Jews, kohati Hole, miks mitte ka Veruca Salt ja L7. Ja siis sa kuuladki. Kõik oleks nagu varem kuulatud, aga parajalt laisa nimega "Sometimes I Sit And Think And Sometimes I Just Sit" on täidetud hea laulukirjutamise ja muheleva olmelüürikaga," kirjutas Siim Kera.

12. Ewert And The Two Dragons "Circles" (Warner)

"Eepiliste mõõtmetega folkrock, mille indie-vorm on tuvastatav vaid lavakostüümide põhjal. Ewertite loomingu põhijoon on tagasivaatav ja kiigub ka siin nostalgialainel; märgatava tihedusega mainitakse vanemasse ikka jõudmist ja meenutatakse minevikupilte, mida koosseisu vanust vaadates pidanuks läbi elama vast küll eelmises elus. Hüvastijätumeeleolusid kannab ka albumi üks süvitsi minevamaid ja paremaid palu, nimilugu "Circles". Õnnelikumad hõisked on looritatud ja õõtsuvad jalgu puhates vaikses vankrirütmis; aeglaselt sõudev, tume taak katab pea kõiki laule," kirjutas Erkki Tero.

11. Kamasi Washington "The Epic" (Brainfeeder)

""The Epic" on mahlane, pulbitsev muusika, mille mängimiseks on kaasatud 12-liikmeline põhibänd, lisaks 32-liikmeline orkester ja 20-pealine koor. Pisut on soolovokaaliga palu (need on pigem nõrgemad, traditsioonilisemad), elektroonikat ja sämpleid mitte üldse, küll aga elektrioreleid ja sünte. Hiiglaslik jazz-armee ei tulista siiski kogu aeg täiest arsenalist, vaid muusika on ääretult dünaamiline, vaheldusrikas ja voogav. Ka üpris filigraanne, aga mitte hillitsetult täpne. Meisterlik küll, aga partiid on sooritatud täiest hingest ja tundlikult. Kamasi Washingtoni debüütplaat on nagu avar taust tänasele moodsale, elektroonilise produktsiooniga mustale muusikale, meeldetuletus sellest, et afrofuturism oli muusikas olemas juba 1930ndatel ja jazz kestab veell," kirjutas Valner Valme.

10. Floating Points "Elaenia" (Luaka Bop)


Üllataval kombel on Floating Pointsi näol tegemist ühest küljest mittetantsitava elektroonikaga ja teisest küljest millegagi, mida võiks ehk jazziks nimetada, kui too viimane termin nii tähendus-spetsiifiliselt devalveerunud poleks. Stiililine ampluaa sisaldab biitideta techno't, närvilist sekventseripsühhedeeliat ja ambientset toonipoeesiat Rhodesile ja analoogsüntesaatoritele, mis sugereerib nii Brian Enot kui Joe Zawinuli. Bändilugudest pikim on kolmeosaline "Silhouettes", kus kostub nii improvisatsioonilist trio-tunnetust kui ka stratosfäärilisi seadeid keelpillidele ja koorile, tulemuseks võrratult ilus muusika spirituaaljazzi parimate traditsioonide kohaselt. Debüütalbum tantsumuusika tegijalt, kes on siin otsustanud hoopis ühendada ambienti, techno't ja jazzi viisil, mis ehk tuletab meelde 90ndate elektro-jatsu eksperimente, kõlamata retromaniakaalselt derivatiivsena," kirjutas Edmund Hõbe.

9. Trad.Attack! "AH!" (Nordic Notes)

"Eelmisel aastal ilmunud omanimeline debüüt-EP oli minu jaoks ilmselt kõige mõjukam ja uuenduslikum folkplaat, mis ilmunud (jätame siis kõrvale näiteks Austraalias ilmunud Olev Muska Eesti valsside plaadi, mis oma veidrusega lõi isegi ehk rohkem pahviks). Isenesest on see aga otsekui paradoksaalne loogika, sest kui kõik varemmainitud grupid on tegelenud tegelikult kunagise loomingu taasloomisega, siis Trad.Attack! lihtsalt kasutabki vanu lindistusi enda lugudes üks-ühele. Selle abil tekitavad nad endale selle pärimusmuusika konteksti ning ehitavad sinna ümber täiesti uue maailma. Oma väikses majakeses istuv Eesti folkmuusika on äkitselt keset suurt maailmamuusika labürinti, kus ühelt poolt tulevad helid psühedeeliast, kusagilt hiilib ligi närviline industriaalmuusika, külje alla poeb vaikselt soul-muusikale omane ääretu emotsionaalsus ja läänelik meeldiv ülevoolavus," kirjutas Kaspar Viilup.

8. Argo Vals "Nokturn" (ise välja antud)

Kesksel kohal Argo muusikukuvandis on soolopõhisus; iseenda universumi mediteeriv esitlemine nappide, aga täpsete vahenditega. Loop-kitarr, koossõitvad ja hargnevad mustrid ja kõikekattev nostalgianoot. Kõlab küll kui valem tapeetseks mugavusmuusikaks, aga helis muutuvad need noodid mitte liiga üldistavateks draamapassaažideks, vaid isiklikeks avaldusteks, milles on õnneks piisavalt viisakust mitte pealetükkivaks südamepuisteks muutuda. Niisiis, maitset on ja kuigi anekdoot räägib, et Vaiko Eplik olevat Argo Valsi debüüti kuulates ohanud "See on nii perfektne, ilma ühegi veata, et ma ei suuda seda kuulata," siis omamoodi võib selles loos isegi tõtt olla," kirjutas Erkki Tero.

7. Sufjan Stevens "Carrie & Lowell" (Asthmatic Kitty)

"Sobivalt on plaat vähemalt taas folkmuusika ja nii folk, et sel ei leidu isegi trumme ega "Illinoisi" orkestriseadeid. On õrn hääl/falsett, akustiline kitarr/bändžo ja vahel ka minimalistlik süntesaator/klaver. Muusikaliselt pole lugudel kerge vahet teha, võib-olla vaid nimilugu kõlab veidi jõululikult. Sufjan Stevens ütleb, et ta ei taha sellest plaadist eriti rääkida - ta häbenes, et ema selline oli - ja seega peame ise dešifreerima, mida ta igas loos täpsemalt mõtleb. Temaatika välistab ilmselt iroonia. Ütleme siis nii, et seni pole ta oma elust vist eriti laulnud," kirjutas Märt Milter.

6. Kendrick Lamar "To Pimp A Butterfly" (Interscope)

"Kendrick Lamari kolmas album on päris raske materjal ka juhul, kui lahutada meloodia ja rütm üpris süngest ning depressiivsevõitu lüürikast. Kui jutt juba produtsentidele läks, siis kohal on raskekahurvägi, kelle hulgas peale Dr. Dre on veel Anthony "Topdawg" Tiffith, Flying Lotus, Soundwave ja muidugi über-produtsent Pharrell Williams, kel lihtsalt on üleloomulik võime olla kõpsti platsis kohe, kui midagi vähegi põnevamat sündimas. Ja "To Pimp A Butterfly" on põnev plaat. Mingis mõttes on album ristiretk raha-, narko- ja gängstakultuse vastu," kirjutas Margus Haav.

5. Jamie xx "In Colour" (Young Turks)

"Jamie xx'i "In Colour" ei ole siit Eesti maakamaralt kõrvalpilgu läbi, eemalolija silme kaudu vaadatuna üldse ehedalt britilik album, nagu briti muusikaajakirjandus seda mõistagi esitleb. 90ndatel ja nullindate alul lõid kohati tahtmatu, kohati tahtliku nihkega "Lääne" elektroonikat ja (elektroonilist) easy listening'i Jaapani artistid Yoshinori Sunahara, Towa Tei, Pizzicato 5 jt. Samasugune distants ja friik, positiivne nihestatus on saavutatud "In Colour'il", ehkki teiste ja ausalt öeldes ääretult moodsate vahenditega ning ülitargas, läbimõeldud produktsioonis, aga vaib, meeleseisund on sarnane vanade jaapanlastega, eriti palas "Sleep Sound". See subjektiivne distants igasuguse ajavaimuga, trendinõuetega, muudab materjali isiklikuks nii loojale kui kuulajale. Uue elektroonilise lounge'i vallas haakub "In Colour" ka Todd Terjega, mõistagi, on aga kütkestavam, salapärasem," kirjutas Valner Valme.

4. Mart Avi "Humanista" (ise välja antud)

"Mart Avi stiilihaarmete rohkust võib imeks panna, aga nende haldamine ei tähenda tema käes nende valdamist ja see käesoleva materjali huvitavaks teebki. Tajutav on looja suurima kammitsa, hirmu puudumine ja kartmatu rännak kulgeb loost loosse mööda kummituslikke kõlamaailmu, heitumata nurga tagant ehmatavatest rütmiskelettidest ja ligitikkuvatest kaametest minevikutontidest. Ei kõla just peibutava piknikuna. Kui aga võrrelda, siis paari aasta tagune debüütplaat "Afterhours" andis end veel raskemini kätte; "Humanista" palades peitub päris rohkelt zenlikku selgust, mis lubab ka mullatoones ilu näha," kirjutas Erkki Tero.

3. Julia Holter "Have You In My Wilderness" (Domino)

"Selgelt on säilitatud aga mitmekihiline komponeerimisstiil, mistõttu nõuab ka "Have You In My Wilderness" korduvat kuulamist, ja see tasub ära. Nõudlikumatest paladest väärivad enim ehk märkimist hõljuvalt-lainetavalt atmosfääriline "Lucette Stranded On An Island" ja "Vasquez", kus Laurie Anderson kohtuks kui 1970ndate kosmilis-elektroonilise avangard-jazziga a la Herbie Hancock "Mwandishi" perioodil. "Have You In My Wilderness" põhjal võib julgelt väita, et Julia Holter on helilooja ja artistina säilitanud nii oma singulaarse muusikalise visiooni kui kunstilise taseme, balansseerides üsna edukalt järjepidevuse ning teadliku kunstilise evolutsiooni vahel," kirjutas Edmund Hõbe.

2. Ans. Andur "Öine bingo" (Mortimer Snerd)

"Paide mees-poiste huumoriväli on aga kui võssakasvanud tihnik, kust tuleb ise ragistades kaunimate väljadeni jõuda. Iroonia pole neil mürgine, vaid sõbralikult õlale koputav ja kõrvaltvaatajalikult pehme. Kergelt keel-põses moment on aga andurite tunnusjoon olnud läbi aegade ja tegelikult hea meel on kuulda, et koosseisu iseloom on ilmselt vanuse tõttu juba sisenenud sfääri, kus maskikesed on mitte küll dramaatiliselt eemaldatud, aga lükatud vähemalt kuklasse. Bändi esivokalistide; Tursa ja Foto vokaalid on senikuuldust pisitasa aina usutavamaks kujunemas - kadumas on koolisaali amatöör-romantika ja maamehised tammumised," kirjutas Erkki Tero.

1. Tame Impala "Currents" (Interscope)

"Tame Impala teeb hoopis vastupidist. Näiteks pala "Let It Happen": nad võtavad kõik need kümned ja kümned popmuusika laenud, iseloomulikud jooned ning helid ja vormivad sellest kokku pea kaheksaminutilise täiesti ideaalse suveloo, mis enda veiderdamise ning pideva kulgemisega võtab lõpuks hingeldamagi. Energialt otsekui Daft Punk "Harder Better Faster Stronger", kus nelja minuti jooksul ei ole võimalik põhimõtteliselt kordagi tantsimist lõpetada - "Let It Happen" hoiab kuulajat samamoodi enda haardes. Iga lugu on sel kauamängival on omal kohal ning täidab selles 13-loolises tervikus mingit ülesannet," kirjutas Kaspar Viilup.



Kadri VoorandKadri Voorand
Kadri Voorand kirjutas noorte laulupeoks kooridele kaks uudisteost

2. juulil kõlavad noorte laulu- ja tantsupeol esmakordselt Kadri Voorandi lood "Elu on lootus ja loomine" (sõnad Doris Kareva) segakooride ning "Aga tule" (sõnad Liisa Lotta Tomp neidudekooride esituses.

ThundercatThundercat
Valner Valme plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

Mis jääb sõelale? Mis jääb meelde? Mis jääb füüsilisse riiulisse? Mis võiks poole aasta pärast traditsioonilisse aastalõpuküsitlusse mahtuda? Aeg on sirvida läbi ligi kuus kuud plaadisaaki. Järgnev pole pingerida, aga 15 väljapaistvat albumit käesolevast aastast koos kommentaaride ja kuulamisvõimalusega.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.